Priit Lomp: auto aastamaksu arvutamine on muutunud rahvuslikuks spordiks

Ideaalis on automaksu eesmärgiks autode arvu vähendamine, et linnaperele ei oleks auto või siis autod sundvalik ja et maaperes ei peaks iga täiskasvanu kohta seisma õuel auto. Kõik see eeldab toimivat ühistransporti, mistõttu üha enam kasvab vajadus liikuvusreformi järele.

Debatt automaksu üle pöörleb täistuuridel, mis on igati tervitatav. Ütlen ka mõned sõnad sekka. Rahandusministeeriumi välja käidud kaval on omad puudused ja ka kiiduväärt jooned.

Sotsiaaldemokraatidele on sümpaatne ministeeriumi soov arvestada vanemate autode puhul sellega, et nende omanikud ei pea „täie rauaga“ maksma iga-aastast maksu. Enamasti sõidavad päevinäinud autodega madalama sissetulekuga inimesed, kes elavad palgapäevast palgapäevani või pensionipäevast pensionipäevani ja kellel on iga euro arvel.

Vanade autode puhul regresseeruks see maks sajalt protsendilt kümnele protsendile või lausa nulli. Kuidagi ei saa aga nõus olla, et vanadele Ladadele või 90ndatest pärit Fordidele soodustust andes „vabanevad“ kogemata ka tuhanded hobiautod, mis ei jõua kunagi automuuseumi, vaid sõidavad oma viieliitriste mootoritega Eestimaa teedel aastas tuhandeid kilomeetreid.

Mootorsõidukimaksu plaani nõrgaks küljeks on samuti see, et laias plaanis koheldakse autoomanikke ühe vitsaga. Senistes ettepanekutes on ära unustatud puuetega inimesed, maapiirkondade elanikud ja suured pered. On ütlematagi selge, et puuetega inimeste jaoks on auto palju suurema väärtusega – ilma selleta on liikumisvabadus oluliselt piiratum. Paljud neist ei pääse iseseisvalt poodi, arsti juurde ja riigiga asju ajama.

Näiteks Soomes, Lätis ja Leedus on seda autode maksustamise puhul arvesse võetud – puuetega inimeste autodele kehtivad neis riikides soodusmäärad. Ühetaoline maksustamine on olnud läbi aegade Reformierakonna kaubamärk, aga antud juhul süvendab see ühiskonnas veelgi ebavõrdsust. Sotsiaaldemokraadid pooldavad maksuerisustega mootorsõidukimaksu, et teatud sihtgruppidele leevendust pakkuda, mistõttu tuleb seda küsimust edasistes aruteludes lahata ja paremaid lahendusi otsida.

Tänane valitsus on kokku leppinud, et ühistransporti tuleb eriti maapiirkondades oluliselt parandada. Regionaalministeerium on vastava reformi ka tõsiselt käsile võtnud. Ikka selleks, et maainimesed saaksid bussiga sõita sinna, kuhu vaja ja millal vaja. Et rongigraafikud oleksid tihedad ja piletisüsteemid ühilduksid. Et liinivõrk arvestaks piirkondlike eripäradega. Seega on plaanitav autode maksustamine üks osa liikuvusreformist.