Toimetulek on julgeolek

Lauri Läänemets
Siseminister, SDE esimees, reservohvitser, Väätsa viimane vallavanem, isa 487
Instagram

Seisan selle eest, et Euroopa kiireim hinnatõus ei hävitaks Eesti perede toimetulekut ega laastaks kohalikke ettevõtteid. Kui on tõusnud hinnad, peavad tõusma ka sissetulekud – palgad, pensionid, lastetoetused.

Nii on moraalselt õige Eesti inimeste suhtes, kes on kolm aastakümmet panustanud ühiskonna ülesehitamisesse ja kellel peab säilima lootus paremale homsele. Sest lootusetud ja ilmajäätuse tunne murendab usku oma riiki ja  annab äärmuslastele ettekäände lõhkuda demokraatiat ning kärpida inimeste põhiõiguseid ja vabadusi.

Vaid igaühe õiglane kohtlemine ja kindlustunne tuleviku ees tagab ühiskonna ühtsuse ja sisemise tugevuse, mis on Eesti riigi ja rahva üle aegade kestmise garantii. Toimetulek on julgeolek!

Minu seisukohad

Sotsiaaldemokraadid lähtuvad põhimõttest, et parimad sotsiaaltoetused on ühtlaselt kõrged palgad. Ehk siis nii majanduse suunamisel kui ka maksusüsteemi kujundamisel peaks riigi eesmärk olema, et meie majanduses tekkiv jõukus ei jõuaks inimesteni mitte sadade erinevate toetusskeemide, vaid läbimõeldud majandussüsteemi kaudu.
Selle saavutamine aga eeldab julget ja aktiivset riiki, mis suunab turumajandust jõukuse ühtlast kasvu silmas pidades, mitte pealtvaatavat riiki, mis jätab kõik nähtamatu ja sageli saamatu käe korraldada.

Riik on aastakümneid jätnud inimeste heaolu ja toimetuleku nähtamatu käe hoolde ja see on tuumpõhjus, miks nõnda paljud oma riiki enam ei usalda. Tänane hinnatõus on äratuskell ja reaalsus, kus isegi tugevad keskklassi pered seisavad silmitsi palgavaesusega. Kõik kriisid jagavad jõukust ümber ning erand pole ka tänane olukord, sest tuhande euro ostujõud on aastaga vähenenud 200 euro võrra. Mida väiksem sissetulek, seda karmimalt see meie peresid ja inimesi lööb.
Alampalk tuleb tõsta vähemalt 1200 euroni

Kusjuures kurb statistika on see, et Eestis teevad madalapalgalist tööd olulises enamuses naised, mistõttu ongi meie palgalõhe üks Euroopa suurimaid – 2021. aastal 14,9%. See number on platoo, mis pole aastatega muutunud ning lisades siia inflatsiooni mõju, saame aru, et just naiste majanduslik käekäik ja iseseisvus on kannatanud kõige rohkem. Tahame, et sünniks rohkem lapsi, aga mitte ükski lastetoetus ei aita naisi, kes pole oma majanduslikus iseseisvuses ja heaolus kindlad.
Pidades silmas Eesti perede toimetulekut, võitlemaks palgavaesusega ning suunamaks ühiskonda nii, et see oleks kõigi suhtes õiglasem ja taastaks inimeste usalduse oma riigi suhtes, esitavadki sotsid valimiste lähenedes oma visiooni õiglasemast maksusüsteemist. Esiteks peaksime alampalga lähiaastatel tõstma vähemalt 1200 euroni ning viima sisse astmelise tulumaksusüsteemi, arvestades sealjuures ka julgeolekust tingitud riigikaitsekulude kasvu.

Alanud aastal peaks Euroopa parlamendi seatud eesmärgi kohaselt olema alampalk Eestis 900 eurot, reaalsus – 725 eurot. Palun näidata inimest, kes tõsimeeli usub, et tänases Eestis on võimalik 725 euroga kuus mõistlikult ära elada ning see on õiglane tasu ühele täiskohaga töötavale inimesele? Aga nii elavad pea 100 000 inimest Eestis.

Meie hinnataset silmas pidades on hädavajalik, et jõuaksime juba lähiaastatel 1200-eurose alampalgani. Loomulikult ei tohi alampalka tõsta nii, et see lööks ettevõtete konkurentsivõimet ning tuleks koondamiste hinnaga. Sellepärast peaksid ettevõtted üleminekuaastatel saama taotleda palgatoetust – esimesel aastal 50% ning teisel aastal 25% ulatuses tekkivast palgavahest. See on eriti oluline, et hoida töökohti ja väikeettevõtteid maapiirkondades.

Patriotism on maksud, mitte Tšehhi numbrimärgid ja „optimeerimismentaliteet“
Suures pildis peame endale teadvustama, et Eesti maksusüsteem ja majandus ei tohiks igatseda aegu, mil meie „konkurentsieeliseks“ oli odav tööjõud. Kui tahame, et riigis elatustase kasvaks ning me Põhjamaadele järele jõuaks, tuleb leppida asjaoluga, et ettevõtted, mille ärimudel ka 5-10 aasta perspektiivis põhineb endiselt odavtööjõul, on määratud hukule.

Kuid ka siin ei peaks riik käsi laiutades pealtvaatajaks jääma ning nentima, et „küllap turg teeb oma töö“. No ei – ettevõtete ja majanduse konkurentsivõime säilitamine on otseselt riigi ja riigijuhtide vastutus. Ka siin peab valitsus pakkuma meetmeid, mis võimaldaks ettevõtetel tõsta toodetavat lisandväärtust. Selleks peaks riik kolmeaasta jooksul investeerima pool miljardit eurot ettevõtete innovatsiooni ning kõrgema lisandväärtusega ärimudelite üleminekusse, mis omakorda tõstaks ka palgataset.
Kaua usume parempoolseid kollijutte, et majandus edeneb ainult madalate maksudega ja et astmeline tulumaks on edukate karistamine, kuid samas taome vastu rinda, et oleme hästi patriootlikud? Kas ainus õige eestlane on see, kes ekspordib toorpuitu, teeb start-up-i või hangeldab kinnisvaraga? Võiksime oma mentaliteediga areneda mõistmisele, et maksude maksmine on patriootlik tegu.

Tallinna tänavapildis näitavad Tšehhi numbrimärkidega luksusmaasturid 90-ndate „optimeerimismentaliteedi“ elujõudu. Mõistlikud maksumaksjad elagu teadmises, et nende autode roolikeerajad ei pea paljuks pandeemias või energiakriisis riigilt maksumaksja raha kompensatsioonideks nõuda. Samas vaimselt edasijõudnud tipp-ettevõtjate ja -juhtide seas levib jõudsalt mõtlemine, mis on ülimalt tervitatav – nii mõnegi ettevõtja arvamusloo võiks sotside valimisprogrammi kirjutada.
Isamaalisuse mõõdupuu pole Tšehhi numbrimärkidega Lätti vuravad maksud või suletud rahvuslus ja võõraviha, vaid oma solidaarne ühiskonna toetamine, et riik saaks hoida kõiki inimesi, alustades tipptasemel haridusest, lõpetades kvaliteetse riikliku tervishoiuga.

4000 eurot kuus teeniva inimese elukvaliteet ei vähene märgatavalt, kui peab paarkümmend eurot rohkem makse maksma. Küll mõjutaks ta elukvaliteeti, kui ta palgast kuluks kordades enam tasulistele tervishoiuteenustele või lapse erakoolile, sest õhkõhukeseks „tõhustatud“ riigil enam õpetajaid-õdesid pakkuda pole.
Valik: kas paarkümmend eurot rohkem maksudeks või kvaliteetne haridus ja tervishoid?

Sotside ettepanek oleks lihtne: kolmeastmeline tulumaks, kus alampalk on tulumaksuvaba. Kuni 3000-eurose palga teenijatele säiliks tänane maksukoormus 20% ning alates 3000-eurost oleks tulumaks 28%. Seajuures ei laieneks 28% tervele palgasummale, vaid ikkagi ainult osale, mis 3000 eurot ületab. Lihtsustatult: 3500-eurose palgaga inimene maksab 3000 euro pealt 20% ning seda ületava 500 euro pealt 28% makse.

Need muutused on vajalikud, sest enam pole võimalik ajada udujuttu, et parempoolse maksupoliitikaga on võimalik riiki ülal pidada viisil, nagu sellega harjunud oleme. Kui tahame, et meil oleks jätkuvalt riik, kus tasuta haridus ning kvaliteetne riiklik meditsiinisüsteem poleks lihtsalt hüpoteetilised õigused, vaid reaalselt ligipääsetavad teenused, siis peame sinna ka rohkem raha suunama. SKP-sse suhestatuna on meie riigi tervishoiurahastus tänaseni endiselt alla Euroopa Liidu keskmise. Imestame veel, miks järjekorrad nõnda pikad on?

Selle kõige kõrvalt peame tänases olukorras rääkima ka riigikaitsest. Seletades, et kõik on kindlates kätes ja end võib kindlalt tunda, on mugav välja hõigata lisarahastust riigikaitsesse. Reaalsus on aga see, et riigikaitse investeeringute raha peab kuskilt ju tulema, kuid see ei tohi tulla meie õpetajate, päästjate, politseinike või tervishoiutöötajate arvelt.

Tehes riigikaitsekulutusi omaenda riigi teenuste ja kodanike heaolu arvelt, jõuame tagasi algusesse – inimeste usaldus riigi suhtes väheneb. Rääkima hakkavad protestihääled ja radikaalsed ideed, mis lahendavad probleeme uute probleemidega. Riigikaitses, nii sõjalises kui ka laiapindses, eeldab arenguhüpe rohkem raha. On aeg seda tunnistada.

Peaksime 5 aastaks kokku leppima ajutises riigikaitsemaksus, mis võimaldaks vajalikke investeeringuid, ilma et soomukid, õhutõrje või laskemoon tuleks laste hariduse või inimeste tervise arvelt. Sõjalisest riigikaitsest on vähe tolku, kui riigi elanike usaldus ja poolehoid riigi suhtes langeb.
Kaitsetahe eeldab inimeste heaolu ja toimetulekut

Reformierakonna poolt valimisteks pakutud maksusüsteem jagaks riigikassast sisuliselt 340 miljonit eurot tagasi kõige rikkamatele maksumaksjatele. Keskklassile ja madalapalgalistele jääks jälle leivakoorikud ja leige õhk. Ühetaoline maksusüsteem tähendab 6000 eurot ja enam teenivale inimesele iga kuu kuni 140 eurot palgalisa, samas kui õpetajate-hooldustöötajate puhul räägime üksikutest eurodest. See on parempoolne ebavõrdsust soodustav maksusüsteem, kus riigieelarve kaudu jagatakse raha jõukamatele ning rikaste ja keskklassi vahelist palgalõhet kasvatatakse veelgi.

Kõik räägivad põhjendatult julgeolekust, kuid meil on vaja paradigmamuutust mõistmaks, millele laiemalt julgeolek rajatud on. Ukrainlased võitlevad Venemaa vastu visalt mistahes relvadega lihtsal põhjusel – nad hoolivad oma riigist.

Ukrainlased teavad, et vaatamata puudustele on neil ikkagi palju parem riik ja ühiskond kui agressori poolt peale surutav režiim. Inimeste heaolu ja toimetulek ongi julgeoleku eeldus, sest inimeste kaitsetahe põhineb suuresti sellel, kas riik neile päriselt korda läheb.

Eesti sisepoliitilise stabiilsuse suurim risk on äärmuspopulism mis, kasutades ära palgavaesust, toimetulekukriisi ning ebavõrdsust, mobiliseerib inimesi ja külvab nendes umbusku meie demokraatliku riigi institutsioonide, väärtuste ja põhimõtete suhtes.

Videod