Kitsikuses elavate perede olukorra leevendamiseks esitasid sotsiaaldemokraadid juuni alul lisaeelarvele muudatusettepaneku, mis nägi ette toimetulekupiiri tõstmise 200 eurolt 250 euroni. Viimati tõusis toimetulekupiir, mille alusel toetusi makstakse, kolm aastat tagasi. Kahjuks hääletasid valitsusliidu saadikud meie ettepaneku külmalt maha, kuigi selle hind olnuks kõigest kuus miljonit eurot, mis on eelarve kogumahu juures imeväike summa.
Pärast valitsusjuhi hoogsat esinemist “Esimeses stuudios” 11. juunil polnud enam kübetki kahtlust selles, et kriisi Tallinnas tekitas Stenbocki maja õnnistusel Reformierakond, kes oli juba varem alustanud flirti Keskerakonnaga, et viimane uuesti Tallinnas võimule upitada. Reformierakond on teatavasti on meister nii poliitintriigide punumises kui oma partnerite reetmises – lasteaia kohatasu küsimus oli pelgalt ettekääne. Tänaseks on näha, kuhu see kõik on viinud.
Ossinovski juhivõimeid rünnanud Michali eestvedamisel kirjutati aga kevadel enam kui kaks kuud kokku koalitsioonilepet, mis hakkas kohe õmblustest rebenema. Hooldekodu elanikes ja nende pereliikmetes, aga ka sotsiaalteemadega tegelevates ajakirjanikes tekitas ärevust valitsusleppe punkt, mis lubas: “Vähendame kohalike omavalitsuste halduskoormust hooldereformi rakendamisel, kaotades nõude inimese omaosaluse kompenseerimiseks keskmise pensioni ulatuses.” Ilmselgelt sai siit välja lugeda valitsuse soovi panna abivajajad ja nende lähedased rohkem hooldekodu koha eest maksma. Küsimus oli vaid selles, millises mahus ja millistel alustel.
Sotsiaalminister Karmen Jolleri ja riigikogu sotsiaalkomisjoni esimehe Signe Riisalo esimesed selgitused olid segased ja vastuolulised. Ka sotsiaalministeerium jäi selle punkti lahtimõtestamisel hätta. Kui ajakirjanikud minult kommentaari küsisid, siis olin mõistagi kriitiline. Teisiti ei saanudki – olen hooldereformi nimel pikki aastaid tööd teinud, aidanud seda ülivajalikku pööret läbi suruda, võidelnud parema rahastuse eest ja hoidnud viimased kaks aastat silma peal reformi rakendumisel ja ka kitsaskohtadel.
Silmakirjalikkusega hiilgasid eelmise ministri Signe Riisalo etteheiteid, et hooldereformi punkti arvustajad kasutavad EKRE taktikat ja moonutavad teadlikult tõde, mille eesmärk on tekitada eakates ja nende lähedastes hirmu. “Vastutustundetult hirmutasid” ikka need, kes sellises sõnastuses kokku leppisid ja koalitsioonileppele allkirja andsid eesotsas Michali, Riisalo ja Jolleriga. Kes tegi, ise tegite! Eeskätt vastutab siin peaminister.
Hooldekoduteenused on lõpuks kättesaadavad tänu sotsiaaldemokraatide algatusele
Saatsin juuni alguses minister Jollerile kirjaliku küsimuse, kus ma pärisin üksikasjaliselt, mis plaanid valitsusel hooldereformiga on. “Tõepoolest, tuleb tunnistada, et selle punkti algne sõnastus oli ebaõnnestunud. Pärast sisulisi arutelusid täpsustati see ning valitsuse tegevuskavas on nüüd järgnev punkt, mis lubab “sotsiaalhoolekande seaduse analüüsi ja ettepanekuid halduskoormuse vähendamiseks.” Seega ei tähenda see automaatselt omaosaluse kompenseerimise nõude kaotamist,” seisis Jolleri vastuses. Enne lõplike otsuste tegemist tuleb tema kinnitusel põhjalikult analüüsida probleemi olemust, sh liigset bürokraatiat kohalike omavalitsuste jaoks ning hinnata võimalikke lahendusi. “Reformi peamine eesmärk – teha hooldekoduteenused kättesaadavaks ka vähekindlustatud inimestele – ei tohi selle käigus kannatada,” lisas Joller.
Oma kirjas tõi ta samas välja, et tänu reformile on paranenud nii hooldust vajavate inimeste kui ka nende lähedaste elukvaliteet: märkimisväärselt on vähenenud inimeste omaosalus. Kui 2022. aastal kandsid nad keskmiselt 81 protsenti teenuse kulust, siis 2024. aastaks oli vastav protsent langenud 51ni. Samuti on paranenud kättesaadavus – lisandus 687 uut teenuse saajat ja hoolduspersonali arv suurenes 11 protsendi võrra.
Ühtpidi on kõnealune punkt nüüdseks avalikkuse ja opositsiooni survel prügikasti visatud, teisalt pole mingit kindlust, et pärast analüüsimist ei minda uuele katsele, mille sihiks on vähendada riigi rolli ja suurendada inimeste koormust hooldekodu koha eest tasumisel. Küll aga tuleb analüüsile tuginedes teha otsuseid, mis tagavad, et abi jõuaks paremini inimesteni ega suurendaks eraettevõtjate kasumit. Luban, et sotsiaaldemokraadid jälgivad valvsalt edasisi arenguid ja seisavad selle eest, et hooldereformi tagasi ei pöörataks.
15 000 perel läheb raskemaks
Teine näide valitsuse rabedast ja tegelikult ka hoolimatust sotsiaalpoliitikast puudutab toimetulekutoetust, mille suurendamine on puudustkannatavate inimeste jaoks kriitilise tähtsusega. Kitsikuses elavate perede olukorra leevendamiseks esitasid sotsiaaldemokraadid juuni alul lisaeelarvele muudatusettepaneku, mis nägi ette toimetulekupiiri tõstmise 200 eurolt 250 euroni. Viimati tõusis toimetulekupiir, mille alusel toetusi makstakse, kolm aastat tagasi.
Kahjuks hääletasid valitsusliidu saadikud meie ettepaneku külmalt maha, kuigi selle hind olnuks kõigest kuus miljonit eurot, mis on eelarve kogumahu juures imeväike summa. Seda hoolimata sellest, et peaminister kinnitas hiljuti riigikogus, et toimetulekupiiri tõstmist peab kindlasti kaaluma ja et sama meelt on ka rahandusminister Jürgen Ligi. Seda hoolimata juulikuisest käibemaksutõusust, mis kergitab veelgi esmatarbekaupade ja eeskätt toidu hindu, mille mõju tunnetavad enim väikese sissetuleku saajad. Seda hoolimata sellest, et käibemaksu tõstmine kahe protsendi võrra toob aastas riigikassasse juurde üle 200 miljoni euro.
Nüüd läheb neil, kellel juba on raske, veel raskemaks. Jutt käib umbes 15 000 perest. Vägagi võimalik, et sügisel lisandub vaesuslõksus olijaid, kellele riigi tugi on vältimatult vajalik, et osta süüa ja maksta arved. Meenutan siinkohal Reformierakonna mantrat, et aidata tuleb neid, kellel on päriselt raske. Praegu kahjuks seda soovi polnud. Paanika kehva reitingu ja valimistulemuse pärast oli nii suur, et põhiaur läks inetu poliitavantüüri korraldamisele.
Sotsiaalkaitsega tegelemine ja hädas inimeste toetamine on paremvalitsuse jaoks kolmandajärguline asi.
HELMEN KÜTT Inimeste elatustase – paremvalitsuse kolmandajärgulised probleemid