Nagu paljud kultuurikorraldajad, olen sageli seisnud dilemma ees, kas ja kelle juurde minna küsima toetust. Eriti kui vastav “rahasoolikas” puudub või tunned, et ei ole õige veel toimumata sündmust üles kiita, sest tead, et erakordsus saab ilmuda vaid loomishetkel – kontserdil, etendusel jne. Meenub, kui u kümnend tagasi, korraldades Tartu Hansapäevi, küsisin toetust ühelt ettevõttelt. Sain äraütleva vastuse, et “muudkui korraldate, aga keegi peab tööd ka tegema”. See kurvastas, samas adusin, et meie suhteliselt noores, postsovetlikus ühiskonnas ei ole säärases vastandamises midagi erakordset.

Nüüd, jõukamas ja kogenumas riigis ei peaks enam keegi enda kultuuritööd kuidagi õigustama. Sest mõelgem, mis oleks, kui meie elu koosnekski vaid söömisest, töölkäimisest, rahalugemisest, ostmisest…? Inimeste, vaimsete olenditena oleksime lihtsalt elavad surnud! Kõik me peaksime pidama loomulikuks, et kultuurielu, sh tippkunstid, ei ole riigi kulu, vaid selge tulu – hoiab inimesed tervemad, loob tuntust üle ilma, aitab teha paremat äri jpm – elada paremat elu!

Ants Johanon on Riigikogu kandidaat nr 514 Tartu linnas. Loe tema kohta rohkem siit.