Konkurss ja konkurents Eesti Olümpiakomitee presidendi kohale on veenev ja päris. Debatti tuleviku võimaluste ja oleviku murede üle on kolme kandidaadi vahel olnud rohkem kui jälgida jõuab. Seisvana näinud vesi on korralikult liikuma löödud. Sümpaatne on, et kandidaadid ei pritsi üksteist sopaga ega võistle mustalt. Kõiki näibki kannustavat siiras soov, et homne oleks tänasest etem. Välja käiakse ennekõike seisukohti ja alles seejärel positsioone.

EOK presidendi ametikohal on kõvasti kaalu. Ning muidugi on ka erinevaid huvisid ja nähtamatuid niidistikke, mis valikuprotsessi endale soodsas suunas nügivad. Õnneks midagi domineerivat välja ei paista ning valiku teeb tõepoolest spordimaailm laiapindselt. Poliitilistel erakondadel on selles kõiges vaid pealtvaataja roll. Nagu olema peabki ehk meie teeme koostööd iga uue presidendiga. Eelistuste deklareerimise asemel saab ennekõike kõrvalt muljetada.

Urmas Sõõrumaa. Iga istuv president, kes kandideerib uuesti, kehastab paratamatult valikut „veel rohkem sedasama“. Tundub, et hetkel see aga kriitilist massi ei rahulda. Paljud ei taha enam „sedasama,“ vaid soovivad hoopis uut käiku. Samuti ei näi kuigi veenev, et pikalt ametis olnud president lubab jälle seda, mis oli jutuks ka eelmisel ja üle-eelmisel korral. Võtame näiteks sporditegemine koolides, mis on absoluutselt õige asi. Paraku ammu-ammu räägitud ja sama kaua tegemata.

Erich Teigamägi. Asepresident, kes kandideerib kõrvuti presidendiga, kandideerib tegelikult tema vastu. Kuigi viisakas, on see ikkagi umbusaldus, et mitte öelda soov revolutsiooni järele. Teigamägi teab vaieldamatult, mida ta oma esimesel päeval teisiti teeks. Õppimisaega poleks vaja ja plaan on paigas. Paraku jätab kõrvalt vaadates kitsas keskendumine saavutus- ja tippspordile õhku paraja küsimärgi. Muidugi me tahame saavutusi ja medaleid, aga kas püramiidi tipu lihvimisel on mõtet, kui alumised korrused rohtuma jätta?

Kersti Kaljulaid. Nii Sõõrumaa kui Teigamägi tulevad „süsteemist“. See süsteem aga ei paista hästi toimivat ja saab omajagu kriitikat. Nii näibki, et lahenduseks on „midagi täitsa uut“. Ootus selle järele on ju alati ja see on inimlik. Kaljulaidi veenvus selle kehastamisel on muljetavaldav. Minu isikliku sümpaatia võidab aga tema hoiak, et EOK ise peabki tegema, pingutama ja eest vedama nii headel kui halvematel aegadel. „Süsteemist“ tulijad kipuvad liiga palju eksima sinna, et „küll virutaks, kui kusagilt hea söödu saaks“. Aga küsige ja nõudke siis seda söötu! Ettevõtjatelt, ministeeriumilt, omavalitsustelt, sportlastelt. Samuti jagage ka ise passe.