KAAREL OJA: käed eemale Kultuurkapitali rahakotist, härra Võrklaev! Teie plaan tuleb lasta sõelapõhjaks

Nädala lõpp peaks tooma selgust, mis saab ehitusjärgus keerulisse seisu sattunud kultuuriobjektidest. Valitsuse traditsioonilise eelarvemaratoni otsustest sõltub muuhulgas, kas Rahvusraamatukogu ulmelisele kallinemisele leitakse kate või tuleb hakata projekti kärpima.

Kas Rahvusringhäälingu uue hoone ehitus sedakorda tõesti algab?

Kas meie kunsti- ja ajaloopärandi säilimiseks vajalikud pärandihoidlad saavad selge perspektiivi või jäävad edasi unistuseks strateegiadokumentides?

Kas Tallinna Kunstihoone jätkab veel mõnda aega Lasnamäel (mis on iseenesest väga tore) ja Vabaduse väljaku äärsest hoonest lahkuvad lisaks näitustegevusele ka ehitajad?

Tõenäoliselt tuleb nii häid kui halbu uudised ja pahaks panna seda hästi ei saagi, sest rahaga on tõesti kitsas käes. Kuid seda enam peavad sündivad otsused olema igati läbi kaalutud ja selged, kusjuures lisaks küsimusele, millist muret esmajärjekorras lahendame, on oluline ka viis, kuidas seda tehakse.

Tegelikult on just see küsimus – kuidas seda tehakse? – vaat et olulisemgi. Ja murelikuks tähelepanuks on põhjust, sest augustikuine Reformierakonna ministrite omavaheline kirjavahetus jättis lisaks automaksule õhku ka muud olulist, sealhulgas kultuuriinvesteeringute saatuse.

Veel kord: raskeid otsuseid, kus midagi kärbitakse ja midagi edasi lükatakse, võib tänases seisus mõista, kuid rahandusminister Võrklaeva esitatud nägemus, et kultuurivaldkonnas saab kõigeks vajalikuks võtta raha Kultuurkapitalist (tema 17. augusti kirjast kultuuriministrile: „Palume tungivalt esitada riigikogu kultuurikomisjonile ettepanek Eesti rahvusraamatukogu ja Tallinna kunstihoone investeeringute lisaraha vajaduse katmiseks Eesti kultuurkapitali eelarvest ning selleks juriidiliste lahenduste otsimiseks.“), tuleb lasta sõelapõhjaks.

Justnimelt, sõelapõhjaks, sest kui laseme valitsuse käe Kultuurkapitali rahakoti kallale (sealhulgas hoonete puhul), sünnib pretsedent, mille tagajärgedega juba üsna pea võitlema peame asuma.

Täpselt nii on läinud varasematel kordadel, kui valitsused Kulka rahaasjades „korda looma“ ehk tegelikult oma rolli suurendama on hakanud. Ajaloos on terve pikk peatükk, kuidas 1920. aastate lõpus võttis valitsus poole Kultuurkapitali rahadest enda käsutusse, luues kultuurivaldkonna ekspertiisi alusel toimiva kultuuripoliitilise komisjoni kõrvale ka administratiivse eelarve komisjoni. Seda eksisammu kasutas aastaid hiljem ära Konstantin Päts, kaaperdades sammhaaval lõpuks kogu Kulka eelarve (ning jah, jagas rahasid aastaid sisuliselt oma äranägemise järgi).

Justnimelt, sõelapõhjaks, sest kui laseme valitsuse käe Kultuurkapitali rahakoti kallale, on see karjuvas vastuolus Kultuurkapitali aluspõhimõttega. Põhimõttega, et selle rahakoti üle ei otsusta valitsus, vaid valdkond ise.

Kultuurkapitali seadus on tihedalt täis kaitsemehhanisme, et valitsuse mõju minimaalne oleks. Alustades sellest, et jooksvaid toetusi jagavatesse sihtkapitalidesse kuuluvad vaid kultuurivaldkonna esindajad (ja mitte ühtegi ametnikku ega poliitikut) ning Kulka enda nõukoguski on üheteistkümnest kohast kaheksa valdkonna esindajatel. Ainus erand ongi riiklikult tähtsate kultuuriobjektide loetelu kinnitamine, kuid ka siin pole õigust öelda sõna sekka mitte valitsusel, vaid hoopis riigikogul.

Justnimelt, sõelapõhjaks, sest kui laseme valitsuse käe Kultuurkapitali rahakoti kallale, seame kahtluse alla oma riigi kõige õnnestunuma kultuuripoliitilise otsuse. Võib-olla, et isegi kolm kõige õnnestunumat. Esiteks Kultuurkapitali loomise enam kui sada aastat tagasi justnimelt poliitilistest tõmblustest enam-vähem sõltumatu ja samal ajal stabiilse kultuurivaldkonna rahastusmudelina, millele toetus suurem osa meie esimese iseseisvusperioodi kultuurielust. Teiseks, julgus Kulka üheksakümnendate keskel samadel alustel taastada ja kolmandaks riiklikult tähtsate kultuuriobjektide rahastusmudeli lisamine Kulka külge 2000ndate alguses. Otsus, mis tõid meile Kumu, ERMi ning lõpuks ka Muusika ja Teatriakadeemia kompleksi lõpetamise.

Mõtteid Kulka rahakoti kallale minekust on varemgi tiirelnud, kuid siiani on suudetud need kiiresti päevakorrast maha võtta. Sõltumata kriisidest, kus ka varasemalt on otsitud arusaadavalt kõikvõimalikke kärpekohti või lisaraha, Kulka põhialused jäänud puutumata.

Loodetavasti läheb nii ka seekord, sest kuigi tänast riiklikult oluliste kultuuriobjektide nimekirjale (nii selle sisu kui sünnilugu) võib omajagu ette heita, on perspektiiv, kus valitsus hakkab seda oma äranägemise järgi jooksvalt täiendama ja korrigeerima, väga lühinägelik.

Muide, kui riigi rahanduses on mure, et Kultuurkapitali ehitiste eelarvereale on kogunenud liiga palju raha, võiks sealt väikeste näpistamiste asemel asuda lahendama hoopis loovisikute sotsiaalsete garantiide teemat, mis koalitsioonilepingus ette nähtud. Vaja on suunata natukene raha ehtiste realt sihtkapitalidele, et edaspidi saaks Kultuurkapital anda loovisikute töötasude puhul kaasa ka vajaliku maksuraha.

Tallinna abilinnapea: käed eemale Kultuurkapitali rahakotist, härra Võrklaev! Teie plaan tuleb lasta sõelapõhjaks