Kaarel Oja: Aga mis siis teha, kui EKRE ei meeldi?
Mikk Salu nädala alguse analüüs «EKRE-le ei meeldi keegi, kellelegi ei meeldi EKRE» kirjeldab hästi ära dilemmad, mille ees suurem osa Eesti erakondadest ning arvestatav osa valijatest vähem kui kolm kuud enne valimispäeva seisavad. Kuid valimiste põhiküsimuse selginemine võib nihutada valija otsustama hoopis teisest vaatepunktist kui praegune meeldib või ei meeldi telg, kirjutab Tallinna abilinnapea Kaarel Oja.
Sihtasutuse Liberaalne Kodanik (SALK) uuringu andmed ja nende põhjal tehtud Salu järeldused joonivad veel kord alla suure maalihke, mis Eesti poliitikas viimaste aastate jooksul on toimunud: Ansipi-Savisaare aegne (mis iseenesest polegi teab kui kauge minevik) murenematuna paistnud Reformi- ja Keskerakonna vastasseis on asendunud Reformierakond vs . EKRE vastasseisuga.
Loomulikult tekitab see teistele erakondadele meelehärmi. Kõige valusam on ilmselgelt Keskerakonnal, kes kõrgliigast väljakukkumist siiani endale tunnistada ei taha, aga kindlasti ka Isamaale, kes tahaks ise lipukirja «konservatiivid» all marssida. Ning omajagu ka sotsiaaldemokraatidele, kes tegelikult ju pikalt üksinda EKRE tõusule ja nende võimulepääsemisega kaasnevale kaosele ettenägelikult tähelepanu juhtisid.
Kuid hetkeseisust ja parteide sisemistest traumadest palju olulisem on see, mida toob toimunu kaasa lähitulevikus. Võib-olla olen ülemäära tundlik, kuid praegu näib kunagine Ansip vs . Savisaar (kes pisut populismitsedes ja omajagu näpates üsna ebameeldiv oli) vastasseis päris süütuna selle kõrval, mis on kaalul nüüd, et EKRE (kes rõvedalt populismitseb ja puhta põletatud maa taktikat kasutab) ühes tõsiradikaalidest abiväega võimust eemal hoida.
Miski pole selge enne 5. märtsi ööd
Ühesõnaga, nentida, et kellelegi ei meeldi EKRE, on faktitõele täitsa lähedal, kuid suurem osa valijatest rehkendab siit edasi, et leida vastus küsimusele «Kuidas saaks palun kindlasti nii, et EKRE mingil juhul uuesti võimu juurde ei jõua?» Seejuures pole küsimus EKRE vastases «vihas», nagu Martin Ehala Mikk Salule oma jätkuartiklis viitab, vaid palju laiemas negatiivsete hinnangute spektris: mure, ebameeldivad seisukohad, ebakompetentsus, sobimatu retoorika ning tõenäoliselt ka lihtsalt hirm.
Loomulikult sõltub lõpuks see, kas endale vastumeelse valitsuse saavad EKRE toetajad või kõigi teiste erakondade valijad, valimistulemusest ning selle pealt tekkivatest koalitsioonivõimalustest. Kuid see sõltub omakorda kolmest olulisest suundumusest, mida järgnevate kuude jooksul kõige tähelepanelikumalt jälgida tasub ning mille tulemust, muide, kuni valmispäevani teised erakonnad, aga ennekõike valijate nõudlikkus ja käitumine, mõjutada saavad.
Esiteks: kas liberaalne valimisblokk püsib? Või mureneb?
Juba aasta algusest on erinevad analüütikud (nii laiemalt avalikkuse ees kui ka sisemiselt erakondade kontorites) mudeldanud pärast valimisi sündivat koalitsiooni liberaalne-konservatiivne teljel, mis tegelikult on taandatav justnimelt küsimusele: EKREga või EKREta? Laiemalt jagatud hoiak näikse ütlevat, et sotsiaaldemokraadid, Eesti 200 ja Reformierakond näevad ainsa võimaliku lahendusena EKREta valitsemist, samas kui Isamaa ja Keskerakond pigem seda varianti eelistaksid.
Tegelikkuses on seisud mõnevõrra segasemad ja võivad vabalt nii lähima kolme kuu jooksul kui ka 5. märtsi südaöö saabudes mitu korda muutuda. Näiteks kui ka Keskerakond ise mõistab seda, mis teistele ammuilma selge: nemad seekord valimisvõidule ja valitsuse moodustajaks ei pretendeeri ning targem oleks hakata isikutevahelisi Gordoni sõlmi raiuma, mille tulemusel saaks hakata priske pruudina laiemalt ringi vaatama. Samuti võib igasuguse kalkuleerimise lõpetada hetkel, kui emmal-kummal poolel jääks mõne maalihke või tööõnnetuse (meenutage Eesti 200 valmisreklaami 2019. aastal, mille tulemusel nad parlamendist välja jäid) tõttu väiksem partner alla valimiskünnise. Mandaadid ei tule lihtsalt kokku.
Valijatele, kelle jaoks on EKRE naasmine võimu juurde vastuvõetamatu, see muidugi 5. märtsi otsust lihtsamaks ei tee, kuid seda enam tuleb jälgida, mida erakonnad ja kandidaadid kuni valimispäevani räägivad. Vabalt võib ka Keskerakonna ja Isamaa (või mõne nende kandidaadi) poolt hakata kostma taas sõnapaar «vastuvõetamatud väärtused», nagu pole kaugeltki lõpuni järele katsutud kõik liberaalsetesse erakondadesse kuuluvad kandidaadid.
Selgust, kas liberaalne blokk püsib, mureneb või laieneb, saavad aga valijad nõuda. Need, kelle jaoks EKRE saatus on 2023. aasta Riigikogu valimiste võtmeküsimus, peaksid otsima ja nõudma selgeid seisukohti, nagu näiteks: «Jah, mina luban siin ja praegu, ilma igasuguste agadeta, et sotsiaaldemokraatide nimekirjas riigikogusse valituks osutudes ei toeta ma nelja aasta jooksu mitte ühelgi juhul valitsuse moodustamist, mille liikmeks on EKRE.»
Teiseks: millest me veel lisaks vastasseisule räägime?
On õige, et EKRE ja Reformierakonna tuim teineteise tümitamine võtab tähelepanu kõigelt muult, kuigi sõja, toimetuleku, energiakriisi ja hinnatõusu teemad vajavad hädasti eetri- ja aruteluruumi.
Selles kontekstis võib kahte suuremat erakonda riigimehelikkuse puudumises («Miks te ei tegele tegelikult oluliste teemadega?») muidugi süüdistada, kuid tegelikult on põhjused laiemad. Läheme juba mitmendat korda valimistele vastu nii, et tuumküsimust pole. Tegelikult laulavad ka Reformierakond ja EKRE erinevates žanrites (julgeolek vs . odav elekter), kõigist ülejäänutest rääkimata (haridusreform, punamonumendid, abielureferendum, miinimumpalk või «pikk plaan»). Kogu see eklektika ei kõla aga kuidagi kokku ning nii kipubki kakofoonias lihtsustuma valik kategooriasse «meeldib – ei meeldi».
Tegelikkuses jõuab järgnevate kuude jooksul pilt veel selgineda (eriti kui sellele nõudlikud valijad ja meedia tähelepanu pööravad) ning erakondade vahel tekkida ühisosa vähemalt selles, mis on meie ees seisvad võtmeküsimused. Samuti pole välistatud mõni mõjus tõuge väljastpoolt (tegelikud elektrikatkestused, järgmine õõvastav käik Venemaa poolt jne), mis fookuse paika paneb. Igatahes võib «valimiste põhiküsimuse» selginemine nihutada arvestatava hulga valijaid otsustama hoopis teisest vaatepunktist kui praegune «liberaal või konservatiiv» ja «meeldib või ei meeldi» telg, mis muudaks tänast tasakaalu.
Kolmandaks: valimisaktiivsus?
Igal valimiskampaanial on laias laastus kaks olulist ülesannet. Esiteks kallutada kõhklejaid enda poole ja teiseks, oma valijad ka valimistel hääletama saada. Riigikogu valimisaktiivsus on püsinud Eestis üsna stabiilselt 64 protsendi lähistel, kuid sedakorda on konjunktuur parasjagu kaldu suunas, mis sellest numbrist mitu head protsenti maha võib viilida.
Esiteks ja kõige olulisemana: venekeelne valijaskond, kelle valimisaktiivsus on niigi passiivsem, on praegu kindlasti varasemate valimistega võrreldes suuremas segaduses. Ühtpidi on venekeelne kogukond sisemiselt rohkem lõhestunud kui kunagi varem, kuid segadust võimendavad ka arusaamatud sõnumid erakondadelt: Kas Keskerakond on meid tervikuna hüljanud või ainult mõned neist? Kas EKRE Ukraina-vastasus on venemeelsus või laiem slaavi-vastasus? Kas kõik liberaalsed erakonnad on Isamaa poolt võetud oskuslikult pantvangi teemadel, kus püütakse tühistada kõike, mille tähendusväljast on võimalik tuvastada sõnaosa «vene»?
Võimalikku valijate passiivsust õigesti kalkuleeriv Keskerakond on asunud kompama varem toiminud taktikat, kus erinevatele rahvusgruppidele antakse erineva rõhuasetusega sõnumeid. Mitmed erakonna liidrid poevad jätkuvasti nahast välja, et näidata oma poolehoidu Ukrainale, samal ajal kui mitmed teised on jäänud selles must-valges küsimuses ebamäärasemaks. Tähelepanuvääre on ka nende valimisloosungi «Julgelt inimeste heaks!» tõlkimine vene keelde väga loominguliselt: «Мы за вас!» («Meie oleme teie poolt!»). Sarnase konstruktsiooni on püsti pannud ka EKRE oma «mitte Ukraina, vaid rahu poolt» olemisega. Kas see erinevatele rahvusgruppidele erinevate sõnumite edastamine sel korral nende jaoks töötab, näitab aeg.
Aga alahinnata ei saa segadust ka eestikeelsete valijate seas, kelle hulgas on valimisotsust mitte teinute osakaal siiani enneolematult kõrge. Erinevad uuringud kinnitavad, et neist suur osa muretseb kõige enam toimetuleku pärast ja ei ole praeguse valitsuse tegevusega rahul, kuid opositsioonis põmmutava EKRE poole nad «üle» ei lähe. See on ühekorraga valitsuserakondade võimalus, aga ka kohustus: pakkuda toimivaid lahendusi toimetulekumuredele, sest kui seda ei suudeta, võimendub EKRE tulemus ka lihtsalt 5. märtsil koju jääjate arvelt.
Ühelt poolt on selge, et need valimised võidab Reformierakond. Teisalt aga sama selge, et ilma liitlasteta Reform EKRE võimulepääsu ära hoida ei suuda. Seetõttu tasubki valijal, kelle jaoks see on valimiste põhiküsimus, järgnevate kuude jooksul oma sümpaatiat võitvalt kandidaadilt korduvalt üle küsida, kas ollakse selles küsimuses raudkindlalt samal pool joont.
Hüpoteetilist «liberaalne või konservatiivne koalitsioon?» võistlust on seejuures kindlasti ka huvitav jälgida, kuid tegelik küsimus on lihtsam: EKREga või EKREta?
Post navigation
