Eesti maksusüsteem on pikalt olnud kaldu ettevõtjate poole, kuid ükski teine riik pole seda maksujalgratast tahtnud kopeerida – miks?
Eesti leiutas esimese maksujalgratta aastal 1999, kui valitsus asendas maailmas traditsioonilise ettevõtete kasumilt makstava maksu ainulaadse maksuga: ettevõtjad maksavad tulumaksu alles siis, kui nad maksavad dividende.
Väga mõnus maksusüsteem selles mõttes, et tegutsed seaduskuulekalt, ja kui ei taha riigile makse maksta, siis ei maksa endale ka dividende, vaid investeerid firma raha, ostes villa Vahemere äärde või Floridasse. Või investeerid Pärnu korterisse ja ega ka kulla firma nimele ostmine ei ole paha mõte.
Järgmiselt graafikult näeme, kui hea on meie geniaalne maksusüsteem ettevõtjatele.
See on võimaldanud suurendada nii oma ettevõtte kui ka eraisiku pangahoiuseid kahekümne aasta jooksul 7,1 korda. Ettevõtete omad kasvasid 1,4 miljardilt eurolt 10,2 miljardile eurole ja eraisikute omad 1,6 miljardilt eurolt 11,7 miljardile eurole. Tuleb tunnistada, oleks patt nuriseda kehva elu üle.
Nende toredate pangahoiuste kasvunumbrite juures on nüüdne valitsus ja ka järgnevad kindlasti probleemi ees, kuidas suurendada maksude osakaalu, et saaks arendada haridust, tervishoidu, kaitsevõimet jne.
Loomulikult on arusaadav ka paljude ettevõtjate vihane kaitse, et valitsus ei loobuks mingil juhul sellest geniaalsest maksujalgrattast.
Põhjuseks tuuakse bürokraatia kasvu kasumimaksu kehtestamise korral, kuid siin tahaksin küsida: „Aga kuidas saime hakkama enne 1999. aastat ja kuidas saavad hakkama kõik teised maailma riigid?“
Probleem on palju vanem
Põhjuseks tuuakse, et meie majanduse konkurentsieelis kaob. Kuid siin tahaksin küsida: „Aga kas see konkurentsieelis on aastast 2000 toonud Eestisse tohutuid investeeringuid? Investeeritakse kõigepealt riikidesse, kus on madalad palgad ja tööjõumaksud. kus on piisavalt kvalifitseeritud tööjõudu ja ka järelkasvu sellele.
Eesti maksusüsteem on OECD riikide seas on juba üheksandat aastat järjest parim.
Kui süveneda sellesse OECD koostatud tabelisse, siis on selgelt näha, et valitsus võiks ükskord lõpetada maksujalgrataste leiutamise ja kopeerimise ning seada eesmärgi olla maksude suuruse poolest keskmine Euroopa Liidu riik.
Muidu jäämegi kiruma valitsust, et see ei korva meile elektri hinna tõusu ega investeeri majanduse arengusse nii nagu Saksamaa või Taani valitsus.
Miks keegi meie maksujalgratast ei kopeeri?
Aga kuidas saad nõuda riigilt sama suuri toetusi, kui ise maksad makse palju vähem?
2024. aastal toimunud Tartu ülikooli Delta majanduskonverentsil tõi Swedbanki peaökonomist Tõnu Mertsina esile mõtlemapanevad andmed 2022. aasta kohta: EL-i keskmise maksukoormuse korral oleksid Eestis olnud maksutulud 2,8 miljardi euro ja Soome maksukoormuse korral 3,6 miljardi euro võrra suuremad.
Kõige suurem küsimus jääbki õhku rippuma: miks ei ole mitte keegi maailmas kopeerinud meie geniaalset maksujalgratast?
Ettevõtjatele ja kõrgepalgalistele kehtestatud makse peetakse maailma demokraatlikes riikides solidaarsusmaksudeks, mis aitavad arendada haridust, meditsiini, aga ka kaitsevõimet. Need riigid on kapitalistlikku ühiskonda arendanud juba 150 aastat. Miks ei peaks meie nende maksujalgratast kopeerima?
Kiidan meie valitsust, kes on lõpuks võtnud julguse kokku ja teinud esimese sammu maailma maksujalgratta parimate osade kopeerimises, et täiustada Eesti maksujalgratast.
GRAAFIKUD | Jüri Ross: Eesti „avastab“ oma maksujalgratta tarbeks teiste riikide lahendusi