Eesti kodudes tekib jäätmeid enamasti samades proportsioonides kui mujal Euroopas. Euroopa Liidu eesmärk ei ole seega laest võetud ja kui jäätmete üleandmine on tehtud mugavaks, siis on võimalik ka seatud sihtideni jõuda. Mõistetavalt muutusi kardetakse ja kõikuv on ka usaldus avaliku sektori võimesse neid juhtida. Tallinna jäätmestatistika ja segaolmejäätmete uuringute tulemused näitavad, et kõige enam leiamegi prügi hulgast ehk siis segaolme mahutitest biojäätmeid ja pakendeid. Samas on just biojäätmeid kõige lihtsam ringlusse võtta – kui suudame ära hoida nende sattumise segaolmesse, siis suudame täita ka ringlussevõtu eesmärke. Pakendite eest vastutavad tootjad, kuid ka inimestel on vaja samm edasi astuda.

Just ebamugavus jäätmete üleandmisel on olnud esimeseks komistuskiviks, miks inimesed kodudes neid liigiti ei kogu. Teiseks põhjuseks on raha. Kliimaministeeriumis algatatud jäätmereform loob fooni, et suudaksime mõlema probleemiga toime tulla.  Sellest aastast on Tallinnas võetud suund, et igal majapidamisel on võimalik biojäätmeid ära anda. Võrreldes läinud aastaga on pealinnas liigiti kogutud biojäätmete kogused kasvanud 37%, mis näitab, et kogumise lihtsaks tegemisel on tulemused.

On ootus, et reformi mõjul toimub arenguhüpe pakendite kogumisel. Jäätmehooldus peab olema inimkeskne ning selle eest tasumine õiglane. Kõige odavam peab olema liigiti kogutud jäätmete üleandmine. Segaolmesse visatud biojäätmed on kompostimiseks ja biogaasi tootmiseks kõlbmatud ning määrivad ära kõik, mis nendega kokku puutub.

Tallinna kogemuse pinnalt toon välja põhimõtted, mille alusel korraldada prügimajandus ümber ringmajandavaks: jäätmete ära andmine peab olema mugav, õige käitumine soodustatud, jäätmeennetus eelistatud, materjaliringlus läbipaistev ja efektiivne ning saastaja peab maksma. Üksikisik on saastaja üksnes siis, kui ta paneb liigiti kogutava jäätme segaolme kasti.

Joosep Vimm: kõige odavam peab olema liigiti kogutud jäätmete üleandmine.