Jevgeni Ossinovski: Kremlile meeldib EKRE

Nädalavahetusel ilmunud paljastus, et Putini „peakokk“ Prigožin püüdis EKRE kaudu mõjutada Eesti poliitikat Kremlile soodsas suunas, tekitas natsionaalpopulistides ootuspäraselt vihase reaktsiooni.
Nagu ühest suust kinnitatakse, et mingit raha ei ole nad saanud ega diile teinud. Tõesti, täna ei ole fakte selle kohta, et EKRE oleks Kremliga koordineeritud koostööle läinud.
Kas võimegi siis nentida, et küsimus on ammendatud? Kindlasti mitte, sest Politico paljastuse kõige olulisem aspekt ei ole küsimus raha saamisest.
Nimelt saime me kinnituse, et Kreml on kaalunud, millisel viisil Eesti poliitikat endale sobivas suunas kallutada, ning jõudnud arusaamale, et just EKRE edendab nende huvisid Eesti Vabariigis kõige tõhusamalt. See on väga oluline informatsioon. Kui veel eelmisel kümnendil panustas Kreml selgelt Keskerakonnale (kirikuraha, aga mitte ainult), siis tänaseks on nad hobuseid vahetanud.
See ei ole muidugi juhuslik ning on osa Kremli palju laiemast strateegiast. Venemaa panustab natsionaalpopulistidele kõigis lääneriikides ning selleks on neil kaalukad argumendid.
Esiteks seepärast, et Kremli huvides on võimalikult nõrk NATO ja Euroopa Liit. Natsionaalpopulistid on väga kasulik kamp, kuna nende üks kandvamaid ühisjooni on vastasseis ELile ja NATOle. Rahvusvahelisi organisatsioone süüdistatakse kõigis rahva hädades, mis annab nende võitlusele „kurjade eliitidega“ lausa rahvusvahelise mõõtme. Isolatsionistlikku hoiakut põhjendatakse muidugi alati rahvuslike huvide kaitse vajadusega: America first, prima l’Italia, unser Land zuerst ja kodukootud „Eesti eest!“ kannavad kõik sama retoorilist tähendust.
Selles valguses ei ole Mart Helme soov asutada Riigikogus EList lahkumise toetusrühm või Varro Vooglaiu avaldus, et USA väed ohustavad meie julgeolekut, juhuslikud. Need tulenevad otseselt selle seltskonna ja nende rahvusvaheliste mõttekaaslaste välispoliitilistest aluspõhimõtetest.
Teame ka, et kui natsionaalpopulistid kuskil võimule saavad, siis asuvad nad aktiivselt Venemaale kasulikku tööd tegema. Olgu näiteks toodud Orban, kes torpedeerib süsteemselt Venemaa vastaseid sanktsioone, või Trump, kes seadis küsimuse alla NATO artikkel 5 kehtivuse.
Sellised olukorrad on kahtlemata Kremli lotovõit. Alati nii „hästi“ ei lähe, et populistid võimule saavad. Siiski on nende toetamisel teinegi Kremli huve teeniv aspekt – demokraatlike ühiskondade sisemine lõhestamine.
Umbusu külvamine vaba ühiskonna institutsioonide vastu, sisevaenlaste otsimine ning sotsiaalsete vastuolude populistlik võimendamine teeb ühiskonnad hapraks. Kui demokraatlikud valitsused on hädas oma kodu korras hoidmisega, jagub neil vähem jõudu rahvusvaheliseks koordineeritud tegevuseks.
Nõnda ei ole üllatav, et koos natsionaalpopulismi tõusuga alates 2015. aastast on järjest tulnud tõendeid, et nii mõneski riigis on populistide toetuseks tegutsenud Venemaa eriteenistused. Trumpi valimiskampaanias oli see „kõikehõlmav ja süsteemne“, ütleb eriprokurör Mueller. Suurbritannia parlamendi luurekomisjoni nn Venemaa raport kinnitab, et Venemaa on püüdnud mõjutada avalikkust kõigi valimiste eel alates 2014. aasta Šoti iseseisvusreferendumist. Rääkimata Marine Le Peni või Matteo Salvini tihkelt Venemaast läbi imbunud poliitelust.
Kreml hindab õigesti, et kui natsionaalpopulism ühiskonnas vähegi tiivad saab, on see juba kingitus Venemaale. Ja kui toetada natsionaalpopuliste korraga paljudes riikides, siis mõne lotovõidu saab lõpuks ka kätte.
Vaadates EKRE juhtide aastatepikkust retoorikat ja tegusid – olgu selleks Eesti Kaitseväe ründamine, liitlaste solvamine, sisevaenlaste otsimine, vähemuste kiusamine või EL liikmelisuse küsimuse alla seadmine, on mõistetav, miks Kremlile meeldib EKRE.
Ja meid siin NATO ja ELi serval peaks ainuüksi see fakt tegema väga ettevaatlikuks.