Koalitsioon saab võtta sihikule kolm suurt rohe-eesmärki, mis on taastuvenergia, salvetusvõimsused ja jäätmete piiramine, kirjutab saarlane
Mis iganes koalitsioon ka ei sünni, kõiki ühiskonna ees seisvaid probleeme ta ei lahenda. On selliseid kitsaskohti, mille lahendamiseks ühe või teise võimuliidu liikmel tahe puudub, või ei ole see nende arvates üldsegi probleem.
Nüüd on aga nii, et kolm koalitsioonilepet kokku panevat erakonda rõhutavad kõik roheesmärkide saavutamist. Isegi vastav minister on kavas ametisse võtta. Kogu see ülesannete pusle on muidugi uuele valitsusele üks paras reebus.
Suures pildis saame rääkida energeetika üleminekust taastuvatele ressurssidele, millega kaasnevad ka salvestusvajadused, samuti energiatarbimise vähendamisest, millest üks osa on ka hoonete soojustamine ning energiakulu vähendamine. Kolmas oluline rohe-eesmärk on jäätmete tekke piiramine.
Nägu jälle läänetuulte poole
Kliimasõbralike üleminekute üks olule mõjur on rahvusvaheline taust ja seda praegune situatsioon pigem soosib. Eesti majandus on madalseisus, aga seda peab käsitlema kui üleminekuperioodi. Kõiki majanduse hädasid ei saa kirjutada kalli elektri kraesse. Kuigi taasiseseisvumine pööras meid Venemaa turult lääne turu poole, oli eelmise aasta 24. veebruarini Venemaaga siiski võimalik ka äri ajada. Venemaa odav toore oli paljudele Eesti firmadele külluse allikas. Nüüd on see lõppenud. Mõnes mõttes on meil uus läänepööre, ja see ei lähe, nagu ka üheksakümnendate alguse ümberorienteerumine, kõigile äridele lihtsalt. Ettevõtluse uus ümberstruktureerimine ja ümberorienteerumine on väljakutse. Nende muutuste tuules on võimalik ka rohelepe panna Eesti majanduse teenistusse. Tuulgi puhub meil läänest.
Hakkaks õige elektrit eksportima
Elektri tootmisega on Eestil sajandipikkune kogemus. Kahjuks poole sellest ajast tulid käsulauad ja kasumijaotus Moskvast. Aga rikkust jäi ka meile. Kaevuritöö oli raske, kuid tema palka kadestati. Energeetika oli põllumajanduse kõrval Eesti kaubamärk.
Uute õhuseireradarite paigaldamine laiendab oluliselt maismaa tuuleparkide võimalusi. Lisaks on meie merealal planeeringu järgi tohutu tuuleenergia tootmise potentsiaal. See eeldab aga ettevõtete, riigi ja laiemalt ühiskonna sünergiat.
Esmalt, kuidas teha nii, et ühest või teisest tuulepargist ei saaks järgmine Nursipalu. Vaja on hinnata parkide mõju mitte ainult looduskeskkonnale, vaid ka inimese elukeskkonnale.
Siit koorub teine probleem. Nende mõjude hindamine on pikaajaline protsess. Ja selle metoodika ning tulemused ei pruugi olla kõigile üheselt arusaadavad ja meeltmööda. Me ei suuda oma metsagi üle lugeda ja vaidleme, kas täpsemad on statistilise metsainventuuri või metsaregistri andmed. Kalade ja vetikate ning lindude üle lugemine ja hindamine pole lihtsam. Seda enam, et siin hindame tulevase muutuse tulevikumõju.
Tuuleparkide maht ja avanev vaatepilt on teadvustamata
Peame kokku leppima mingid kompromissid. Kui Sõrves elamist omav ettevõtja Vahur Kraft, küsis 23. veebruaril Postimehes, et ega me tuuleenergeetikas suurusehullustust põe, siis juhtis ta tähelepanu olulisele teemale. Nimelt sellele, et me võime tõesti planeeringu kohaselt rajada Saaremaa alla maailma suurima tuulepargi, mis rannikule väga lähedal. Selle maht ja kaasnev vaatepilt on Eesti inimestele praegu täiesti teadvustamatu.
Jutuks olevale 1800 ruutkilomeetrisele merealale on eri firmad esitanud 44 hoonestusloa taotlust. Need taotlused ei maksa aga veel midagi. Riigil on kavas panna need alad oksjonile. Tehnilise Järelevalve Amet võib veel sel aastal jagada oksjonitega pea kogu merealade planeeringuga tuulikutele mõeldud ala.
Tehniliselt on see võimalik, aga reaalselt utoopia. Võrgu mõttes on Sõrve ja Lääne-Saaremaa sisuliselt juuksekarva otsas. Selles mahus võrgu ehitamise peale pole keegi mõelnud. Ilmselt astub mängu ka loodus ise, ehk igasugune merepõhi ei ole soodus tuulikute püstitamiseks
Sama problemaatiline on rajada 2035, aastaks Eestisse neljast moodulreaktorist koosnev tuumajaam koguvõimsusega ca 1200 megavatti. Esimene selline jaam valmib maailmas aastaks 2028. Seegi võimalus ei ole enamike teadvusesse kohale jõudnud.
Seni teadvustamatute suuruste vahel on kindlasti teadvustatava kompromissi võimalus. Vabariigi Valitsus algatas juba 2020. aastal hoonestusloa menetluse Saare Wind Energy 154,4 ruutkilomeetrit katva 100 ja tuulikuga meretuulepargile võimsusega kuni 1400 megavatti. See peaks katma kümnendiku jutuks olnud alast. Samasse kõrvale teeb pargi ettevalmistusi riigi osalusega ELWIND projekt. Teame et Enefit Green planeerib 1000 megavatist 50–100 tuulikuga Liivi lahe meretuulepark Kihnu lähistele ja samasse naabrusesse kavandab Utilitas umbes sama suurt Saare–Liivi meretuuleparki.
Ainuüksi need neli tuuleparki teeksid Eestist olulise elektri eksportija.
Koos tuuleparkide arvu kasvuga avanevad meie tööstusele uued võimalused. Eesti Tuuleenergia Assotsiatsioon on pakkunud tuuletehnikute õppeks välja Pärnu ja Kuressaare ametikoolid. Need vajavad õppekavu, õpetajaid ja sisseseadeid, mida meil praegu ei ole. Siis saavad tekkida tööstusharud, mis tuuleparke hooldavad ja toodavad neile ka komponente.
Kõige olulisem rohetarkus on suhtumine
Kõige keerukam on tarbimisharjumuste muutumine. Selle probleemi sõnatas Kaja Kallas juba 2019 aastal Reformierakonna 25. sünnipäeval, kui tõdes, et kliimateemadele pole tegelikult head liberaalset lahendust. «Liberaalne oleks justkui lasta majandusel toimida omasoodu, aga see ei pruugi olla jätkusuutlik inimeste ja elukeskkonna seisukohast. Kuuleme lihtsustatud üleskutseid, et kliimaeesmärgid nõuavad meilt hüvasti jätmist meie praeguste elumugavustega. Justkui inimesed peaksid täielikult loobuma autodest, toasoojast, reisimisest, lihasöömisest jne. Loomulikult on vastutustundlik tarbimine õige suund. Aga ma olen veendunud, et me ei saavuta ühtegi laiapindset muudatust läbi rõhumise ja keelamise,» rääkis ta.
Inimene on juba sedasi tehtud, et ainult väga isiklik kriis, tervise halvenemine või elukeskkonna muutus kogukonna tasandil sunnib oma eluviise muutma. Lõppude lõpuks ei keela arst meil süüa magusat. See teadmine tuleb meist endist. Ja mida personaalsem on kriis, seda kindlam on ka muutus. Maailma parandamine on umbmäärane ja kauge ülesanne.
Pandipakend ja ühistransport on meid saatnud juba sajandi. Ka plastkõrtest loobumine ja rendisõidukid ei ole meie elujärge kuidagi halvendanud. Tõsi, need esimesed tekkisid pigem majandusliku efekti mõjul. Kas meie mure ongi selles, et oleme liiga jõukad ja suudame ning tahame kulutada ka sinna, kus poleks mõistlik? Enamikes kodumajapidamistes on peamine jääde pakend. Kui seda liigiti kogume, siis peaks kõik olema justnagu hästi. Tegelikult aga ei ole. Liigiti kogutud pakend ei tähenda veel sugugi selle taaskasutamist. Ka liigiti kogutud pakend läheb kehva kvaliteedi tõttu suures osas põletusse või on selle ümbertöötlemine (klaasi ja alumiiniumi sulatamine näiteks) energiamahukas.
Kindlasti saaks suurem osa pakendist olla taaskasutatav, kui see oleks rohkem standardiseeritud ja kauakestvam. Praegu me ostame poest sageli mitte kaupa vaid pakendit. Pakendil on väga suur osa kauba atraktiivsusel. See tähendab, et kui pakend on mitmeid kordi taaskasutatav, siis võib ta maksta ka kaubast rohkem. Kui ta on pandikaup, siis saab ostja selle raha ikka tagasi.
Rahapuudus ja investeeringud
Väga reaalne oht on visata eelarve tasakaaluga üle parda ka investeeringud. Samas investeeringul ja investeeringul on vahe. Näiteks teedeehitus on vajalik investeering, aga teatud piirist alates ei pruugi see olla enam tasuv. Tahame ju liiklust hoopis optimeerida, ning anda eeliseid ühistranspordile. Ja see ei pea olema tasuta. Mugav ja tasuline ühistransport pigem vähendab koormust teedevõrgule, eriti seal, kus liigub rohkem rahvast.
Taastuvenergeetika puhul on tootmisvõimused läänes. Praegu aga tuleb elekter idast. Suuremaid salvestusseadmeid kavandatakse Põhja-Eestisse. See kõik nõuab olulist investeeringut elektrivõrku. Viimane on aga lõpuks tasuv investeering, sest tuul on meil ikkagi tasuta.
Investeeringud elamute soojustamisse on samuti tasuvad. Leibkonna mõttes ja riigile laiemalt. Samuti peaks see elavdama meie ehitusturgu.
Investeeringute tasuvusse peab sisse arvestama ka täiendava kulu, kui need jäävad tegemata. Pean silmas nii küttearveid kui ka võimalikke Euroopa Liidu trahve. Ei tasu loota, et trahvikaridest õnnestub lõputult arvutuse põhimõtteid väänates mööda loovida. Taaskasutatava pakendi, metsamajanduse ning põllu- ja karjamaade CO2 heite ja selle sidumise tasakaalustamine, hoonete soojustamine ning veel rida Euroopa regulatsioone peaks hea tahtmise juures olema vesi just meie veskile. Pandipakendiga oleme harjunud, põlise metsa ja maarahvana suudame neid ka CO2 tasakaalus hoida ja ehituski on olnud Eestis traditsiooniline tegevusharu.
Ettevõtete toetamine
Jutuks olnud regulatsioonid on üleeuroopalised. Kõik riigid peavad pakendeid taaskasutama, hooneid soojustama või lõuna pool vastupidi – soojustama selleks, et vähem jahutada. See tähendab, et siin väikeses maanurgas töötavad lahendused on ekspordivõimelised.
Rohetehnoloogiatele ja üldse välisturule pürgivate ettevõtete jaoks on suur probleem võime toota ekspordiks piisavas mahus. Kui suudadki investeerida tootmismahtude kasvu, siis tuleb vastu uus takistus. Teise riigi ostja tahab saada tagatisi, et lubatud kaup valmis saab. Nendeks on pangagarantiid või riiklikud tagatised. Võrreldes teiste riikidega on just need võimalused Eestis väga tagasihoidlikud. Samas ei kaasne sellega riigile reeglina mingit kulu. Nagu tagatisfond läheb mängu vaid panga pankroti korra, ei ole ka eksporditagatised enamat, kui kindlustus erandjuhtudeks. Kui tahame, et meie ettevõtted ekspordiksid, peavad tagatised oluliselt kasvatama.
Artikkel ilmus 29. märtsil 2023 Postimehes.