Postimehes ilmunud arvamusloos omavalitsuste tulude jaotamisest lähtub Parempoolsete juhatuse liige Andres Kaarmann 18. sajandi majandusteaduse dogmadest. Tema põhiväited lähtuvad Adam Smithi «nähtamatu käe» teooriast, mis õigustavad äärmuslikku parempoolset majanduspoliitikat ja olematut regionaalpoliitikat. Adam Smithi majandusteooria lähtus sellest, «et kui kõik ajavad taga omakasu, siis on ka ühiskondlik heaolu kõrge».

Kui tuua see Eesti konteksti, siis inimesed peavadki liikuma sinna, kus on ees inimesed ja raha peab liikuma sinna, kus juba on ees raha. Ehk siis areneda saavad ja võivad Tallinn, Harjumaa ja Tartu linnapiirkond. Ülejäänud piirkonnad ja omavalitsused Parempoolseid ei huvita. Vaadaku ise, kuidas hakkama saavad ja kui ei saa, siis neid polegi vaja.

Ebavõrdsuse vastu

Õnneks siiski enamus tänapäeva majandusteooriaid ja poliitikaid ei toeta seda sajanditega tõelisele elule ammu jalgu jäänud usku puutumatusse turumajandusse. Riigid peavadki tasandama piirkondade ebavõrdset arengut. Ei ole kohalikud omavalitsused piirkondades süüdi selles, et Eestis valitsebki suur ebavõrdsus inimeste tuludes, seda ka piirkondlikult.

Harjumaal ja Tallinnas on need üle kolmandiku suuremad kui Kagu-Eestis, sama ebavõrdsus kandub üle ka omavalitsuse tuludesse. Kui vastavalt prognoosile laekub 2024. aastal omavalitsustele riiklikest maksudest (üksikisiku tulumaks, maamaks jms) 1,96 miljardit eurot, siis tasandusfond, millega regionaalset ebavõrdsust leevendatakse on vaid 135 miljonit eurot, mis võrreldes maksutuludega vaid 7%.

Peale haldusreformi on omavalitsused muutunud võimekamaks ja suutlikumaks üle Eesti. Süüdistada väljaspool kuldset ringi asuvaid omavalitsusi saamatuses ja ebaefektiivsuses on selge ülekohus.

Regionaalminister Madis Kallas on teinud ettepaneku tasandada seda ebavõrdsust tulumaksu laekumises selliselt, et nii üksikisiku tulumaksult kui ka pensionide tulumaksult laekub omavalitsustele raha võrdses proportsioonis 10, 23%. Selline jaotus võtab arvesse demograafilise olukorra, kus Tallinnast kaugemal asuvate omavalitsuste elanike keskmine vanus on oluliselt kõrgem arenevate piirkondade elanike keskmisest vanusest.

Peeglisse vaatamise koht on mitmel endisel ja praegusel vallavanemal ja vallavalitsusel.

Aga see tähendab ka rohkem kulusid sotsiaalabile, teenustele, transpordile jne. Rääkimata sellest, et hajaasustuses on kõikide teenuste osutamine kallim, sest vahemaad on suuremad. Ja jutt käib vaid tulude kasvu tasandamisest, mitte kellegi tulude «röövimisest». Regonaalministri ettepanek tähendab ca 40-50 miljoni ulatuses tulude kasvu tasandamist 4-5 aasta jooksul. Tallinna, Harjumaa ja Tartu linnapiirkonna omavalitsuste tulud on kasvanud viimastel aastatel kaks-kolm korda kiiremini kui ülejäänud Eestis ja selline ebavõrdsuse kasv ei ole jätkusuutlik.

Kui me tahame, et Eesti erinevad piirkonnad areneksid võrdsemalt, et nendes oleks parem elukeskkond ja teenused, tuleb kõigile tagada ka võrdsemad rahalised vahendid. Riik on viimaste aastate jooksul tugevdanud regionaalpoliitilisi meetmeid nii ettevõtluse, taristu kui ka eluasemete arendamiseks eri piirkondades. Ka Euroopa Liidu vahendeid on suunatud rohkem piirkondadesse. Aga sellest pole kasu kui vallad ja linnad ei suuda neid kasutusse võtta ja oma arendustega toetada.

Suur prioriteet

Ei vaidle vastu, et kasvavates piirkondades on omavalitsustele suurem surve nii tehnilise taristu (uued teed ja trassid) kui ka sotsiaalse taristu (lasteaiad, koolid, huvikoolid) arendamiseks. Siin aga saab planeeringute ja loamenetluste käigus omavalitsus kaasata ja panna kohustusi arendajatele.

Kahjuks aga näeme tihti Harjumaa põldudele kerkivaid elamurajoone, kus on puudulik nii tehniline taristu kui ka puuduvad lasteaia ja koolikohad. Selliste arenduste lubamisel peaks omavalitsus koos arendajatega planeerima ka taristut. Ei hakka siin kõiki Harjumaa valdade vigu üles loetlema. Aga peeglisse vaatamise koht on siis mitmel endisel ja praegusel vallavanemal ja vallavalitsusel.

Omavalitsuste tulubaasi ümbervaatamisel on kerkinud ka rida probleeme seadusandlikes aktides ja meetmetes, mida regionaalministri juhtimisel lähiajal püütakse lahendada. Olgu see sotsiaalse taristu arendamise raam seadustes, CO2 kvoodikaubanduse vahenditest tehtavad investeeringud või hariduskulude omavaheline arvlemine. Nendes küsimustes on võimalik ka kasvavate omavalitsuste probleeme leevendada.

Sotsiaaldemokraatlik Erakond panustab piirkondade arengusse, seda ka omavalitsuste tugevdamisel. See on jätkuvalt meie üks suuremaid prioriteete. Elu Eestimaal peab olema võimalik ka väljaspool Tallinna ja Harjumaa «kuldset ringi».