Oleme harjunud kuulama peaaegu igapäevaselt nn rahvuskonservatiivide – EKRE poliitikute vihaseid ning endale vasturääkivaid sõnavõtte, kus üheaegselt seistakse nt Eestimaa looduskaitse ja saastava põlevkivitööstuse eest, küll kiidetakse Vene sõjamasina võimsust, ennustades Ukraina peatset hukku, hiljem siiski väites, et toetavad viimast. Paljude jaoks on olnud üllatav kuidas selline vastuoluline „kibekiljujate seltskond“ omab küsitluste järgi sedavõrd suurt toetust ühiskonnas.

Vaadates tagasi Eesti poliitmaastiku lähiajalugu, siis need meetodid, millega EKRE on saanud populaarseks peale Eestimaa Rahvaliidu „taaselustamist“ ehk sisuliselt ülevõtmist pole midagi uut. Mart Helme on võtnud eeskuju Edgar Savisaare juhitavast Keskerakonnast, kes on igale valijagrupile rääkinud erinevat juttu, vastandades võimulolevatele erakondadele, ennekõike kõige suuremale. Erinevalt Savisaarest, ei saanud aga perekond Helmed aru, et valitsuses olles on rollid vahetunud ning pelgalt teiste süüdistamisega riiki ei edenda. Ju ei olnud sisuline töö nende jaoks niivõrd põnev kui verbaalne ärapanemine, pealegi hinnatakse valimistel nn töötegijaid paljuski vähem kui neid, kes maalivad suuga suure ja ilusate tuledega linna.

Nt EKRE jutt maaelu edendamisest kõlas sama kaunilt nagu Mart Helme ilusad laulud kuid valitsuses olles unustati neid toetanud põllumehed hetkega. Võrreldes ajaga kui sotsid olid valitsuses, vähenesid põllumajandustoetused (nn top-up) kordades ning lisaks hakati põllumajandustootjatele olulist hooajalisttööjõudu piirama, mistõttu jäi suur osa saagist põllule ning sissetulek teenimata. Aeg on näidanud, et omaaegsest Eestimaa Rahvaliidu maaelu ja regionaalarengu ekspertiisist pole sisuliselt midagi alles jäänud. See, et neid toetavad paljud maalt pärit inimesed, kes elavad praegu juba tegelikkuses Soomes või Eesti  suurlinnades, ei tee neist enam maarahva erakonda.

Jättes kõrvale maaelu, siis EKRE on suutnud kõnetada mõistagi palju laiemalt, kasutades inimeste kartusi kõige ees, olgu selleks, kliimamuutustega toimetulek, sõjapõgenikud, ebatraditsioonilise seksuaalse sättumusega inimesed jne. Oma sõnumeid on suudetud edukalt võimendada ennekõike läbi sotsiaalmeedia, kus nende toetajatest nn trolliarmee kiidab oma iidoleid Eesti meediaväljaannete portaalides ja Facebookis, laites mõistagi kõiki poliitilisi oponente, kasutades erinevaid meeme ja enamjaolt väga primitiivset argumentatsiooni ning ebatsensuurseid väljendeid. Ehk ei midagi uut, mida Euroopa ja Ameerika ennekõike paremäärmuslikud jõud või Wagneri trollid Peterburis pole varasemalt teinud. Meediaportaalides on näha kuidas viimased võimendavad ka EKRE sõnumeid halvast Euroopa Liidust, Vene armee võimekusest, raskest elust Eesti Vabariigis ja ukrainlaste mustamisest.

Nende käekiri on nähtav, kasutades eestlastele omaseid kasutajanimesid, kes justkui elavad nt Saare- või Võrumaal kuid kelle eesti keel on tulnud läbi Google tõlkeprogrammi. Kahjuks on väga palju inimesi, kes lasevad ennast mõjutada sedasorti mõjutustegevusest, kus toetutakse suuresti valefaktidele. Lisaks valefaktide levitamisele on üsna vana trikk ka kõikvõimalike arvamusküsitluste mõjutamine läbi organiseeritud helistamiste ja hääletuste meediakanalites, et näidata end veelgi tugevamana ja kahtlejatele atraktiivsemana. Arvestades eelöeldut, siis olen äärmiselt skeptiline ka teatud poliitiliselt kallutatud mõttekodade suhtes, kes avaldavad koostöös küsitlusfirmadega lühikese aja tagant erakondade populaarsusreitinguid kuid kelle metoodikatest ja valimitest puudub meil põhjalik ülevaade.

Pessimissi on suurendanud ka meie veteranpoliitikute hilisemad ülestunnistused. Nt kirjutab Mart Laar oma raamatus „Pööre” järgmist: „Kui nägime, et Isamaa valimisvõitu piisavalt ei usutud, mõtlesime Indrek Kannikuga välja olematu küsitlusfirma ning paiskasime lehte põhjalike diagrammidega ja tabelitega varustatud tuhandet inimest haaranud küsitluse tulemuse. Toetusprotsendid võtsime otse laest. Meie ennustus avaldati ajalehtedes ilusti ära ja valimiste järel oli sellega palju jama, kuna see osutus hämmastavalt täpseks, isegi palju täpsemaks kui tõsiste arvamusuuringute küsitlused“. Ühesõnaga on sedasorti trikitamistega paraku võimalik oma populaarsust tõsta ning muutuda nn peavoolu erakonnaks nagu EKRE´l on see juba õnnestunud (kui ikka uskuda MTÜ Ühiskonnauuringute Instituudi/Norstati viimati avaldatud küsitlust 02.11.22, mille järgi on nende toetus juba 27,4% ehk populaarsuselt teine erakond Eestis).

Sotsiaaldemokraadina tahaks loota, et demokraatlikus ühiskonnas langetatakse otsuseid kaalutletult, mitte pealiskaudse info ja hetkeemotsioonide najal. Elu ei ole must ja valge, ka see sama minu poolt kritiseeritud EKRE, kes tegi valitsuses olles meie rahvusvahelisele mainele karuteene, on teinud mõned positiivsed otsused majandusseisaku ajal nagu loobumine arutust kasinuspoliitikast ning investeerimine täiendavalt taristusse (v.a. Porto Franco juhtum). Peavoolu arusaamine oli siis, et enamus riike teeb valesti, ainult Eesti teeb õigesti mitte laenates!

Valijatel soovitan lähtuda ikkagi sellest, mida erakonnad ja poliitikud on varasemalt konkreetselt korda saatnud meie ühiskonna edendamiseks, kas valimislubadused kattuvad suuresti teie seisukohtadega, mitte pelgalt laulu -või tantsuoskustega. Teie kodukant ja riik väärib parimat, palun võtke sedapuhku rohkem aega, et süveneda sisusse, et meie valikud ei teeks hiljem meile häbi ning ei põhjustaks lisaprobleeme nende lahendamise asemel. Sotsiaaldemokraatide tegevusega praeguses valitsuses saate tutvuda www.sotsid.ee veebilehe vahendusel. Koos tagame meie inimeste väärikuse, toimetuleku ja majanduse konkurentsivõime.

Henri Kaselo: EKRE on peavooluparteiks saanud pettuste ja hirmutamise kaudu