Helmen Kütt: Kurb lugu represseeritute tervisetoetusega

2001. aasta varasuvel, enne juuniküüditamise 60. aastapäeva sõitis president Lennart Meri läbi kõik Eesti maakonnad, et anda Siberisse küüditatule ja teistele võõrvõimu vägivalla ohvritele isiklikult Murtud Rukkilille märk. Riigipeaga kohtusid ja tema tänusõnu kuulsid tuhanded represseeritud. Need olid liigutavad hetked, mis tähendasid raske saatusega inimestele väga palju.

Kui ma praegu mõtlen tagasi president Meri ametiajale, siis esimesena meenubki toonane valdavalt juba hallipäiste inimeste austamine. Väga paljud neist inimestest on tänaseks meie seast lahkunud.

Rohkem kui 20 aasta tagusesse aega jääb ka seaduse kinnitamine, mis nägi represseeritutele ette erinevad soodustused ja toetused. Mul oli au algatada riigikogu eelmises koosseisus toonase sotsiaalkomisjoni esimehena seadusemuudatus, mis andis represseeritu staatuse koos represseeritutele ettenähtud hüvedega ka 1950. aastatel Siberis sündinud lastele, kes nüüdseks on jõudnud soliidsesse ikka. Sotsiaalkomisjonis algatatud seadusesätted jõustusid tänavu 1. jaanuaril ja laienesid neile Siberis sündinutele, kelle vanematel ei olnud võimalik kohe pärast vabastamisotsuse saamist Eestisse naasta. See muudatus kaotas ära ebaõigluse ja tõi asjaosalistele hingerahu. Julgen öelda, et Eesti riik on represseeritutele, keda aasta-aastalt jääb vähemaks, jõudumööda toeks olnud.

Tänavu, vahetult enne märtsiküüditamise 75. aastapäeva ja 35 aasta möödumist Eesti Memento Liidu loomisest tuli aga kibe uudis. Kaitseministeerium otsustas ühtäkki, et loobub represseeritutele tervisetoetuse maksmisest ja suunab nii kokkuhoitavad 90 000 eurot riigikaitse tugevdamisse.

Alates 2020. aastast, mil Seli tervisekeskus muudeti kaitseväe allüksuseks ja represseerituid sinna enam taastusravile ei võetud, pakkus ministeerium ise kompensatsioonina välja tervisetoetuse. Seni on igal aastal makstud umbes 560 inimesele 150 euro suurust toetust. Represseeritute abistamise fondi juhi Peep Varju hinnangul rikkus kaitseministeerium selgelt varasemaid fondi ja ministeeriumi vahelisi kokkuleppeid, mille kohta saab lähemalt lugeda ERR-i põhjalikust kajastusest.

Pöördusin kohe märtsis kaitseminister Hanno Pevkuri poole (kunagise sotsiaalministrina peaks ta kursis olema ka sotsiaalteemadega), et saada selgitust. Ühtlasi palusin lisada riigikogu sotsiaalkomisjoni päevakorda selle teema arutelu.

Kui kaitseministeeriumi fookus on Ukraina sõjal ja sõjaliste võimete arendamisel, siis miks ei võiks justiitsministeerium või siis sotsiaalministeerium temalt seda kohustust üle võtta? Riik ei tohiks varasematest lubadustest taganeda ja sel moel represseerituid alt vedada. Asi pole ainult 150 euros. Sellisel sammul on ka sügav moraalne mõõde, mis riivab valusalt repressioonide all kannatanud inimeste tundeid. See on küsimus usaldusest ning sõnade ja tegude erinevusest!

Minister saatis mulle kirjalikult hulga põhjendusi selle kohta, miks kaitseministeerium ei saa enam seda toetust vahendada. Ootasin kannatlikult, aga arutelu sotsiaalkomisjoniga lükkus aina edasi ja “lahenes” sellisel moel, et Euroopa Parlamendi valimistel kandideerinud Hanno Pevkur lõpuks sotsiaalkomisjoni tulekuks aega ei leidnudki. Juuni algul toimunud komisjoni istungist võttis telesilla vahendusel osa hoopis kaitseministeeriumi asekantsler Susan Lilleväli, kes paindumatult kordas seniseid põhjendusi. Sotsiaalkomisjoni istungist võttis Murtud Rukkilille ühingu esindajana osa Enno Uibo.

Jah, riigi rahanduslik seis on keeruline. Aga 90 000 eurot on kaitse-eelarve suuruse juures köömes. Kohe on käes leinapäev, 14. juuni, mil me langetame pea ja mälestame küüditamisohvreid, aga hoida ja väärtustada tuleb ka elavaid.

HELMEN KÜTT ⟩ Riik ei tohiks varasematest lubadustest taganeda ja represseerituid alt vedada