Poolakad on Euroopa Liidu eesistujad ja korraldasid ekspertseminari ELi ühtekuuluvus- ja territoriaalarengu poliitika tulevikust. Kohal olid ka Euroopa tipud nagu John Bachtler ja Lewis Dijkstra. Ka koht oli sümboolne – Poola kommunismiaegse ja -järgse demokraatia ja Solidaarsuse sünnilinnas Gdanskis, kirjutab kolumnist Garri Raagmaa (SDE).
Meeleolu oli asjalik. Tunda oli aga suure elevandi kohaolu: sellest ei tahetud nii väga otse rääkida, ehkki kohvipauside ajal teemat kergitades oldi julgeolekuolukorra pärast väga otseselt murelikud (Trump ja Zelenskõi polnud veel ovaalkabinetis laupkokkupõrkesse läinud). Nagu sellistel kohtumistel ikka, kippusid akadeemikud kohati üle teoretiseerima ja mõned ametnikuhinged kasutama linnukeelt, mis nagu räägib asjast, aga tegelikult koosnes ainult ritta seatud sõnadest. Oli aga ka väga asjalikke ja konkreetseid sõnavõtte.
Üldine mure oli Euroopa konkurentsivõime ja ülereguleerimise pärast. Paljudel oli hambus taasterahastu (Recovery and Resilience Facility – RRF), üle Euroopa 724 miljardi, Eestis 953 miljoni euro laialimäärimine, mille kohta paistis kehtivat vana idamaine ütlus, et tahtsime parimat, aga välja kukkus nagu alati. Seda rakendati liigselt ülevalt alla ja hägusalt, eesmärkide saavutamise asemel on fookuses kulutamine, mis siiski just riikide bürokraatia tõttu venib ja ei jõua kuidagi lõppkasusaajateni.
Lewis Dijkstra lahkas oma ettekandes kaht suurt teemat: kuidas lahendada eriti just ääremaadel teravnevat rahvastiku vananemist ja saada välja arengulõksust, mis paljudes Euroopa regioonides kasvatab paremäärmuslaste populaarsust. Arengulõksus on regioon, mis ei suuda hoida oma sissetulekute, tootlikkuse ja tööhõive dünaamilisust, jäädes üha enam alla oma varasemale arengutasemele, aga ka riigi ja Euroopa lõikes sarnastele regioonidele. Suur osa Itaaliast ja Prantsusmaast, aga ka Kreeka, Taani ja mitmed Saksa piirkonnad vaevlevad arengupeetuses – ja nii on rajud äärmusparteid rahva rahulolematusel ratsutades kasvatanud oma häälte saaki 5 protsendilt 14 protsendile, koos pehmemate euroskeptikutega lausa 27 protsendile.
Poola regionaalarengu grand old man Grzegorz Gorzelak võttis räägitu kokku. Ta tõi sisse ka sõjanduse ja riigisisese detsentraliseerimise teemad ning seni ülevalt alla peale surutud kliima- ja roheprogrammide regioonidele negatiivsete mõjude vähendamise. Brüsselist läbi riikide pealinnade kohtadesse välja kasvatatud silotorninduse raviks pakkus ta ELi kahe peamise ühtekuuluvuspoliitika ja ühise põllumajanduspoliitika reformi, et need asendada regionaalsust enam arvestavatele konkurentsivõimele ja sotsiaalprobleemidele suunatud poliitikatega.
Miks? Sest Brüsselist ei saa Sõrvet ja Setot mitte kuidagi juhtida. Ei saa ka Tallinnast. Nagu pikaajaline kogemus tõestab, ei saa regioone arendada neile lihtsalt infrastruktuuri, hariduse, kultuuri ja sotsiaalteenustele raha jagades – nagu see on olnud regionaal- (ka ühtekuuluvus-) poliitika senine praktika. Regioon saab arengulõksust välja vaid siis, kui selle (inim-, loodus-, ajaloo- jt) ressursside järele kasvab väline nõudlus ja kui selle sisestruktuurid (hoiakud, valitsemine, eestvedamine) muutuvad, et sellele nõudlusele tõhusalt vastata. Millised on Eesti ääremaade ressursid ja kuidas neid väärindada?
GARRI RAAGMAA ⟩ Arengulõksud kasvatavad paremäärmuslaste populaarsust