Suure tõenäosusega on seis sama ka 2024. aasta 1. jaanuaril, mil Eestis hakkab kehtima abieluvõrdsus. Meil on põhjust tähistada aasta(kümne)te pikkuse töö vilju, mille tulemusel osal ühiskonnast, keda riik oli seni kohelnud teisejärguliste kodanikena, on tagatud samaväärsed õigused kõigi teistega. Seni olid samast soost paaride soovid ja vajadused pakkuda oma perekonnale turvatunnet jäänud seaduseandja silmis hallalaks ja poliitiliste kempluste objektiks. Poliitilises diskussioonis on maalitud tonte, mis tänases suvepäikeses osutuvadki vaid hämaruse varjudeks.

Otsus, mille Riigikogu võttis vastu 26-tunnisel istungil ja mille käigus siinsed poliitikahuvilised pidid kuulama sõnavõtte, mille pärast ilmselt osade esinenud saadikute lapse-lapsed tunnevad umbes samasugust piinlikust nagu nii mõnegi orjapidaja või kuritegeliku režiimi teenri järglased tänasel päeval, viis Eesti kaasaegsete demokraatlike riikide sekka.

Lisaks tänase opositsiooni sõnavõttudele on ka äärmiselt palju viha, häiritust ja sallimatust tajuda ka veebikommentaariumites. Ei saa eitada, et selline meelsus ujub ühiskonnas edasi veel mõnda aega, ent nii mõnegi lääneriigi näide annab siiski julgustust, et seadusandlik ruum hakkab kujundama ja positiivses suunas muutma ka kombe- ja mõtteruumi ja mõne aja pärast vaadatakse praeguseid abieluvõrdsuse vastaseid kummaliste veidrikena, kelle võitlused (ilmselt sageli iseenda deemonitega) purjetavad ajaloo prügikasti, kus nende koht on.

Abielu pakub pühendunud suhtes olevatele paaridele majanduslikku ja sotsiaalset turvatunnet ning sageli toob kaasa ka märkimisväärse kasu tervisele. Lõpuks jäägu see igaühe enda otsustada, milline kooseluvorm talle sobib, oluline on see, et riigi poolt on tagatud võrdsed võimalused kõigile, sest õiglane ja võrdne kohtlemine tagab õnnelikumad ja rahulolevamad kodanikud. Õnnelikud ja oma eluga rahul olevad inimesed loovad aga meile kõigile turvalisema keskkonna.