Kui Eestis tuleb taas jutuks laste vastu toimepandud seksuaalkuritegude karistamine, kuuleme ikka ja jälle sama lohutavat lauset: seadused on olemas, karistusmäärad on piisavad, rohkem tuleb panustada ennetusse. Paberil kõlab see rahustavalt. Tegelikkuses mitte.
ERR kajastas hiljuti, et Eestis on võimalik alaealise vastu suunatud seksuaalkuriteo eest määrata kuni 15 aasta pikkune vangistus. Huvitav, kui palju selliseid karistusi määratud on? See on karm karistus ja jätab mulje justkui võtaks riik lastevastaseid seksuaalkuritegusid väga tõsiselt. Kuid praktikas piirdub tegelik karistus pahatihti tingimisi vangistuse, ennetähtaegse vabastamisega või lihtsalt häbiväärselt väikese rahalise trahviga.
Leebe kohus
Eelmisel nädalal meediakajastust leidnud koolipsühholoogist pedofiili juhtum tõi eriti teravalt esile ka selle, et laste seksuaalset ahvatlemist käsitleti kohtus sisuliselt samal tasemel täisealise seksuaalse ahistamisega. Mille tulemusel suutis laste väärkohtleja määratud trahvi 540 euroni vähendada. Lapse seksuaalne ahvatlemine, ükskõik milline seksuaalne tegu lapse suhtes on lubamatu. See tähendab, et probleem ei ole ainult seaduses. Probleem on selles, kuidas riik neid seadusi päriselt rakendab.
Sel põhjusel on ellu kutsutud ka rahvaalgatus, mis kutsub üles kaotama laste vastu toime pandud seksuaalkuritegude ajalise aegumise piiri ja määrama ka ohvrile süüdimõistetult välja hüvitis. Teema olulisusest annab märku see, et vähem kui nädalaga on algatus kogunud juba ligi 9000 allkirja.
Samal põhjusel esitasime sotsiaaldemokraatidega justiits- ja digiministrile arupärimise, sest avalikkusel on õigus saada vastus küsimusele, miks jäävad laste vastu toime pandud seksuaalkuritegude eest määratavad karistused sageli nii leebeks, kuigi seadus võimaldab märksa rangemat reageerimist. Emana puudutab see teema mind isiklikult. Riigikogu liikmena tunnen vastutust kõigi Eesti laste ees. Just seepärast ei saa ma leppida olukorraga, kus lapse vastu toime pandud seksuaalkuriteo puhul jääb riigi reaktsioon liiga nõrgaks või lausa vägivalda ja ebaõiglust taastootvaks.
Ennetusest ei piisa
Justiits- ja digiminister Liisa-Ly Pakosta on avalikult öelnud, et peab kehtivat karistuspoliitikat piisavaks ning rõhutanud, et lahendus peitub eelkõige ennetuses. Kahtlemata on ennetus vajalik. Kahtlemata peab lastega töötavate inimeste taustakontroll olema tõhus. Aga ennetus ei saa muutuda ettekäändeks, mille varjus lepime leebe karistuspraktikaga. Kui inimene paneb toime kuriteo lapse vastu, siis ei saa riigi sõnum olla, et peamine vastus on parem register, sujuvam kontroll või lootus, et kriminaalhooldus teeb oma töö ära.
Laste vastu toime pandud seksuaalkuriteod ei ole eksimused, mida saab käsitleda tehnilise järelevalve küsimusena. Need on rängad vägivallateod, mille mõju ohvrile võib kesta terve elu. Kui selliste tegude eest määratakse sageli tingimisi karistus või pääsetakse reaalsest vangistusest enne tähtaega, siis on ühiskonnal õigus küsida, kelle kaitseks süsteem päriselt töötab?
Tingimisi karistus, vestlused kriminaalhooldajaga ega ka trahvid ei kaota pedofiili haiget huvi laste vastu.
Süüdimõistva otsuseni jõudmine on ohvrile sügavalt traumeeriv kogemus, sest tema peab kohtus rääkima sellest, mis talle on tehtud – detailselt ja järjepidevalt, sest muidu pole usutav. Ja kui kannatuste detailne taasesitamine tulemust ei too, muudab see ohvri kannatuse justkui mõttetuks. Paljud ohvrid ei võta seda teed just sel põhjusel üldse ettegi.
Sageli öeldakse, et kohtud hindavad iga kaasust eraldi ja et õigusriigis ei saa kohtunik emotsiooni pealt karistusi määrata. See on õige. Aga sama õige on ka see, et karistuspoliitika kujundab väärtushinnanguid. Kui õiguskantsler käib lapseealise seksuaalses ahvatlemises süüdi mõistetud Peeter Helme raamatuesitlusel ja surub mehe kätt, peegeldab see selgelt tegelikke väärtushinnanguid.
Kui seadus lubab rangeid karistusi, ent praktika kaldub järjekindlalt leebuse poole, saadab riik sellega signaal – lapse vastu toime pandud seksuaalkuritegu on justkui midagi, mille eest päriselt karistada ei saa. Selline sõnum õõnestab inimeste õiglustunnet ja vähendab usaldust riigi vastu. Seksuaalvägivalla tugigruppide liikmete väärkohtlejad on enamuses saanud vaid tingimisi karistusi. Kannatanud on kaotanud usu, et õiglus võiks võita.
Veelgi teravamaks muudab olukorra see, et samal ajal arutatakse Eestis tõsimeeli vanglakohtade välja rentimist Rootsi kinnipeetavatele. See loob paratamatult väga halva kontrasti. Ühelt poolt kinnitatakse avalikkusele, et raskete seksuaalkuritegude puhul pole vaja karistuspoliitikat karmistada, sest olemasolevatest vahenditest piisab. Teiselt poolt otsitakse võimalusi, kuidas tühjaks jäänud vanglakohti majanduslikult ära kasutada. Inimene küsibki seepeale täiesti õigustatult, kas meil tõesti jätkub ruumi Rootsi vangidele, aga mitte piisavalt tahet selleks, et laste vastu suunatud kuritegusid toime pannud inimesed reaalset karistust kannaks?
See pole üleskutse ennetusest loobumiseks. Vastupidi. Ennetus, seksuaalharidus, varajane märkamine, julgus reageerida, ohvrite parem toetamine ja lastega töötavate inimeste tõhus kontroll on kõik hädavajalikud. Kuid need ei asenda karistust. Need peavad käima käsikäes selge teadmisega, et lapse vastu toime pandud seksuaalkuritegu toob kaasa vältimatu ja reaalselt täidetava tagajärje.
Riigi sõnum peab olema ühemõtteline. Laste kaitsmine ei saa piirduda suusoojaks jutuga, et „teeme kontrolli mugavamaks“ või „panustame ennetusse“. Kui kuritegu jääb sisulise karistuseta, pole kaitse piisav. Lapsed vajavad maksimaalset kaitset ja kurjategijad selget piiri, mille ületamisel oleks üheselt mõistetav, et lapse vastu toime pandud seksuaalkuritegu ei lõppe tingimisi noomituse ega tühise trahviga, vaid tegeliku reaalse vastutusega.
Zuzu Izmailova: kurjategija suhtes leebe riik jätab lapsed kaitseta