Kui ERR-i nõukogus on kümme meest ja juba aastaid mitte ühtegi naist, pole see lihtsalt halb juhus. See on muster, mida näeme kordumas nii peaministri kokku kutsutud efektiivsuse ja majanduskasvu nõukojas, kuhu alles hiljem kutsuti naisi juurde või ainult meestest koosneva tehisintellekti arendamise nõukojas. See muster ütleb naistele, et meie kogemused, teadmised ja vaated pole otsustamiseks piisavad ega vajalikud ning kui asi puudutab tulevikku, innovatsiooni või strateegilisi valikuid, siis mehed teavad paremini.
Võrdõiguslikkuse puudumine pole ainult ERR-i probleem
On piinlik, et aastal 2026 on meil vaja seadusega nõuda, et meie tööga teenitud maksudest ülalpeetava avalik-õigusliku meedia kõrgeimas juhtorganis kõlaks ka naiste hääl. SDE esitatud seadusemuudatus, mis kohustab ERRi nõukogus tagama mõlema sugupoole esindatust, on vastus naiste süsteemsele tõrjumisele ühiskonna arengut suunavatest protsessidest. Elementaarne samm demokraatia ja kaasava ühiskonna suunas.
Koos sellega oleme esitanud ka eelnõu, mis kaotab võrdõiguslikkuse seadusest ebamäärase „võimaluse korral“ ning sätestab selgelt, et kõigis riiklikes ja kohalike omavalitsuste kollegiaalsetes kogudes peavad esindatud olema mõlemad sugupooled.
Kuid see, et nõukogudesse ei kaasata naisi, on vaid jäämäe nähtavaim osa. Palju ohtlikum on aga see, mis jääb varju – igapäevane normaliseeritud ebaõiglus.
Me elame riigis, kus naised kannavad endiselt ebaproportsionaalselt suurt hoolduskoormust. 90 protsendist kõigist üksikvanemaga peredest on laste kasvatamine just naiste kanda. Meil on elatisvõlgade kriis, mille puhul riik poputab aastaid lapse ülalpidamisest kõrvale hoidvaid isasid, kuid ei paku üksikvanematele piisavat tuge ega õiguskaitset. Samal ajal istuvad needsamad isad sageli meie otsustuskogudes.
Meil on linnad, kus lapsevankriga liikumine või turvaline kodutee pärast hilist tööpäeva on siiani luksus, mitte norm. Meil on tervishoiusüsteem, mis ei suuda tagada piisavat sünnitusjärgset tuge või psühholoogilist abi naistele.
Naiste töö on vähem tasustatud, vähem nähtav ja rohkem iseenesestmõistetav. Hooldajaid, õpetajaid, meditsiinitöötajaid, kes hoiavad ühiskonda toimivana, väärtustatakse küll sõnades, aga mitte tegudes. Jätkuvalt näitavad soolise ebavõrdsuse mõõdikud olulisi lõhesid. Statistikaameti 2024. aasta andmetel oli naiste keskmine brutotunnipalk 13,2 protsenti madalam kui meestel. See erinevus on võrreldes varasemate aastatega küll vähenenud, kuid jätkuvalt märkimisväärne ja kajastab tööturul sügavalt juurdunud struktuurseid probleeme. Kuid palgalõhe mõju ei avaldu lihtsalt rahas – tihti avaldub see ka majandusliku vägivallana või takistusena vägivaldsest suhtest lahkumisel.
Naistevastane majanduslik vägivald jätkub aga kohtusaalides, kus õiglust peaks just kõige enam kaitsma. Naistest tehakse aastateks vaidlejad, kellelt nõutakse tõestust, et nad väärivad hooldusõigust või elatist. Selline süsteem, kus liigagi tihti näeme õigluse asemel riiklikult tolereeritud vägivalda, ei kaitse, vaid hoopis karistab naisi.
Uue murena on lisandunud naisi diskrimineerivad tehisintellekti‑põhised värbamistööriistad, millesse on naisi kahjustavate stereotüüpide taastootmine sisse kodeeritud. See on vigane süsteem, mis süvendab ebavõrdsust.
Riigi narratiivist jääb naine ikka välja
Värskes inimarengu aruandes rõhutatakse, et kui otsuste tegemisel ning poliitika kujundamisel ei rakendata kogutud andmeid ja teadmisi, siis ühiskonna puudujääkide lahendamise asemel need hoopis süvenevad. Sama loogika kehtib laiemalt kogu ühiskonnaelus: kui otsustuslauast jääb välja enam kui pool ühiskonnast, kui naised pole kaasatud poliitilistesse, tehnoloogilistesse või strateegilistesse nõukogudesse, siis tehtud valikud kajastavad vaid ühte kitsast vaadet.
Aruanne kinnitab, et hariduslõhede järelmõjuna kandub ebavõrdsus läbi elu eri valdkondadesse edasi nii, et lõhed, mis saavad alguse süsteemidest, milles ei osale kõik, jõuavad õigussüsteemi, sotsiaalteenustesse ja turvatundesse (EIA 2026). Sama kehtib siis, kui naiste kogemust ja perspektiive ei kaasata innovatsiooni, meedia või poliitika otsustesse. Tulemuseks on ühiskondlik areng, mis ei kajasta ega kaitse kõigi inimeste huve ega potentsiaali.
Ja kui riiki ja ettevõtteid kujundavad ainult mehed, siis jääb paratamatult riigi täielik arengupotentsiaal saavutamata.
Võrdsus ei juhtu iseenesest, see tuleb välja nõuda ja seadustesse kirjutada. Sest tulevik ei kuulu ainult meestele, vaid meile kõigile, kes me pole enam nõus taluma korda, kus suurem osa elanikkonnast otsuste tegemisest süsteemselt kõrvale jäetakse.
Züleyxa Izmailova: naised pole teisejärgulised kodanikud. Aga miks meid nii koheldakse?