Valitsus ei pea energiasüsteemi käsitsi valmis ehitama. Küll aga peab ta looma püsivad reeglid, mille alusel turg saaks investeerida.
Eesti energiapoliitika suurim puudus pole ideede nappus. Puudu on selgest raamistikust, mille põhjal ettevõtja, investor ja tarbija saaksid teha pikaajalisi otsuseid.
Kord räägib valitsus taastuvenergia kiirendamisest, kord põlevkivi pikemast kasutusest, siis tuumajaamast, vesisalvestist ja avamere tuulest. Iga valik võib eraldi olla arutamist väärt, kuid korraga kõiki suundi avatuna hoides ei teki investeerimiskindlust. Tekib risk, et lõpuks ei liigu piisava kiirusega ükski lahendus.
Anne Sulling ja Erkki Raasuke osutasid hiljuti õigesti, et välisinvestor ei tule Eestisse üksnes laenukäenduse pärast. Energiataristu puhul loevad tulukindlus, reeglite püsivus ja arusaam sellest, millist energiasüsteemi riik tegelikult ehitab. Kui poliitilised sõnumid muutuvad kiiremini kui investeerimisotsuste tsükkel, muutub kapital kallimaks või liigub mujale.
Praegu saadab riik turule vastuolulisi signaale. Ühelt poolt räägitakse vabast turust, teisalt valmistatakse ette toetusmudeleid tuumajaamale, vesisalvestile ja avamere tuulele. Samal ajal toetatakse tarbijate makstavast taastuvenergia tasust tuuleenergia kõrval suurimas mahus ka biomassi ehk puidu põletamist. Selge tururaamistiku asemel on kogum erisuunalisi otsuseid, mille majanduslik loogika ei moodusta tervikut.
Reeglid selgeks
Ettevõtete jaoks on elekter tootmissisend, mitte kõrvalteema. Tööstus, andmekeskused, soojamajandus ja transpordi elektrifitseerimine eeldavad konkurentsivõimelist ning prognoositavat hinda. Kui energiapoliitika jääb tehnoloogiate soovinimekirjaks, kus iga lahendus on igaks juhuks alles hoitud, ei teki eelist ei tarbijale ega investorile. Eesti vajab selgeid reegleid, mille sees turg saab investeerida, mitte iga paari kuu järel uut poliitilist rõhuasetust.
Euroopas liigub arutelu samal ajal elektrifitseerimise suunas. Rahvusvahelise Energiaagentuuri juht Fatih Birol on öelnud, et Euroopa peab astuma “elektriajastusse”, kui soovib hoida majanduslikku sõltumatust ja taastada tööstuse konkurentsivõime. Eestis puudub seni võrreldav plaan. Meil räägitakse küll varustuskindlusest ja taskukohasusest, kuid pole mõõdetavat elektrifitseerimise eesmärki ega selget arusaama, kuidas tööstus, transport, küte ja jahutus päriselt odavale puhtale elektrile üle tuua.
Selles kontekstis tuleb hinnata ka tuumajaama. Küsimus pole selles, kas tuumaenergia on maailmas olemas või tehniliselt võimalik, vaid selles, kas Eestisse tuumajaama rajamine on mõistlik investeering olukorras, kus kasvab madala muutuvkuluga tuule- ja päikeseenergia osakaal ning elektrisüsteem liigub järjest enam paindlikkuse, salvestuse, võrgu ja tarbimise juhtimise suunas.
Sellise jaama tasuvus eeldab pikki töötunde ja võimalikult ühtlast koormust. Taastuvenergia kasvades lisandub aga üha rohkem tunde, mil elektri turuhind on väga madal või negatiivne. Sellises süsteemis ei konkureeri tuumajaam ainult põlevkivi või gaasiga, vaid ka päikese, tuule, akude, salvestuse ja juhitava tarbimisega. Kui jaam peab madala hinnaga tundidel tootmist vähendama, kannatab tasuvus. Kui ta toodab edasi, peab keegi selle ärimudeli kinni maksma.
Varustuskindluse küsimust ei saa taandada kulunud loosungile, et midagi peab tootma ka siis, kui tuul ei puhu ja päike ei paista. Tippkoormuse ja nappuse vastu aitavad salvestus, ühendused, biogaas, vajadusel kiire reservvõimsus ning tarbimise juhtimine. Tipptunni kõige kallim megavatt on sageli see, mida ei pea tootma, kui tarbija saab oma koormust ajas nihutada.
Raha lendab tuulde
Siin on Eesti poliitika olnud liiga passiivne. Kristen Michali seisukoht, et hind ongi tarbimise juhtimine, tähendab jätta tarbija hinnariski kandjaks. Tegelik juhtimine eeldab agregeerimist, ligipääsu loomist paindlikkusturgudele, dünaamilisi lepinguid ja reegleid, mis võimaldavad tööstusel, korteriühistul, omavalitsusel või kodutarbijal oma tarbimise nihutamise eest tasu teenida. Tarbija ei pea olema süsteemi nõrgim lüli, vaid võib olla osa lahendusest.
Riigi rahaline seis muudab selle valiku veel olulisemaks. Kui Eesti kulutab igal aastal ligikaudu 2 miljardit eurot rohkem, kui teenib, ning intressikulu kasvab kiiresti, pole meil luksust siduda end kallite ja ebakindla tasuvusega otsustega, mille mõju avaldub alles aastakümnete pärast. Iga venitatud planeering ja ebaselge toetusmudel suurendab kapitalikulu ning vähendab raha, mida võiks kasutada hariduse, tervishoiu, kaitse või ettevõtluskeskkonna tugevdamiseks.
Valitsus ei pea energiasüsteemi käsitsi valmis ehitama. Küll aga peab ta looma püsivad reeglid, mille alusel turg saaks investeerida. Eestil on vaja elektrifitseerimise tegevuskava koos mõõdetavate eesmärkide ja tähtaegadega. Me ei saa jääda ootama teoreetilist lahendust 2040. aastaks. Eesti konkurentsivõime vajab puhast, paindlikku ja taskukohast elektrit juba lähiaastatel.
Züleyxa Izmailova: Eesti energiapoliitika on selgelt liiga passiivne