Linnapea otsevalimised teeksid konkurentsi ausamaks ja aitaksid vältida praegu Tallinnas lahti rulluvat palagani.
Eile saime teada, et Urmas Sõrumaa on panemas kokku justkui tehnilist linnavalitsust, mis hakkab valitsema pealinna Keskerakonna ja Reformierakonna häältega. Mõlemad erakonnad häbenevad teha üksteisega koostööd ja peidavad end „tööplaani“ taga.
See läheb vastuollu demokraatliku valitsemise põhimõttega, mille osaks on avalikud koalitsiooniläbirääkimised ja erakondadevaheline kompromiss, mis ütleb ühiskonnale, milles on kokku lepitud. Ei ole see poliitteater kasuks ei linnale, ega meie demokraatiale laiemalt. Üks võimalus selliseid vigu vältida oleksid Tallinna linnapea otsevalimised.
Otsevalimised on loogilisemad
Idee on lihtne ja paljudes demokraatlikes riikides rakendatud. Mõistagi tähendaks see, et linnapeaks saaks mitte see, kes võidaks esimeses voorus, vaid üle 50% antud hääli kogunud kandidaat. Ehk Tallinna mitmepartei reaalsuses tähendaks see vähemalt kahe vooruga valimisi.
Ilmselt samal ajal tasuks korraldada ka linnavolikogu valimisi. Siin võiks mõelda voliniku rolli suurendamise peale. Näiteks loobudes kahe tooli põhimõttest, vähendades volinike arvu (praegu 79) või andes neile rohkem õigusi. See muudaks valimissüsteemi mõnevõrra keerukamaks, aga küllap on meie ühiskond taolisteks käikudeks piisavalt küps. Kindlasti oleks see märksa läbipaistvam, kui praegune Reformierakonna ja Keskerakonna korraldatud palagan.
Linnapea otsevalimised on palju loogilisemad kui näiteks presidendi otsevalimised. Esimene on peaministri järel mõjukuselt teine valitav poliitik, väga laia võimuvolitusega ja võimega mõjutada vahetult tuhandete inimeste elusid. Vabariigi president on aga paljuski sümboolne, tasakaalustav institutsioon, äärmiselt piiratud rolliga. Kui Eestis üldse kedagi otse valida, siis Tallinna või ka teiste suurlinnade juhte.
Tänaseks on selge, et valimiste põhiküsimuseks ei ole lasteaiakohatasu suurus, ühistranspordi kvaliteet, üleminek eestikeelsele haridusele ega muu sisuline teema. Põhiküsimuseks on, kes saab järgmiseks linnapeaks? Olgem ausad, nii on see ka tavaliselt olnud.
Aus konkurents
Kui linnapea valitaks otse, siis näiteks tänases poliitilises reaalsuses ei piisaks sellest, et üks poliitik on populaarne kindlas linnaosas või valijarühmas. Ta peaks otsima suuremat ühiskondliku kompromissi ja ehitama sildu kogukondade vahel. Piltlikult öeldes jääks hetkel kes iganes absoluutarvudes Edgar Savisaarele või tema kohta hõivanud Mihhail Kõlvartile valimiste esimeses voorus alla, kuid teises voorus oleks kandidaatide duell juba põnevam.
Samuti aitaks see vältida olukordi, kus linnapeaks tuuakse rahvamandaadita inimene väljastpoolt, pelgalt seetõttu, et ta sobib mõnele parteikontorile. Aus konkurents, avalik usaldus, nelja-aastane vastutus ja tugevam volikogu – need võimaldaksid pealinna juhtida süsteemsemalt ning keskenduda pikaajalistele eesmärkidele.
Eesti Vabariigi põhiseadus ei käsitle otseselt linnapea otsevalimist ega keela seda. Seega seda saab reguleerida Riigikogu poolt vastuvõetava seadusega. Muidugi tuleks siis linnapea õigused ja kohustused detailsemalt lahti kirjutada – rääkimata teistest pealinna võimuorganitest, nagu linnavolikogu ja linnaosakogud. See küsimus on aga tehniline. Olulisem on küsida, kas tahame ka edaspidi näha sellist palagani, nagu neil päevil pealinnas lahti rullus.
Vladimir Svet: Tallinn vajab linnapea otsevalimisi. See piiraks kasutut poliitteatrit