Olen puhuti tehisaru hakanud võrdlema kratiga, kes on eesti rahvapärimuses tuntud kui omamoodi maagiline abiline, kelle inimene vanast kraamist endale teeb, kirjutab Toomas Jürgenstein.
Jäin hiljuti mõtlema ühe õpilase kirjaliku vastuse üle. Küsimus oli keskaja pühaku ja filosoofi Aquino Thomase (1225–1274) kohta, kelle vanematele ei meeldinud, et poeg ühines dominiiklastega ja nad sulgesid poja lossi koduaresti. Õpilane kirjutas, et koduarestis olles luges tulevane teoloog ja filosoof terve piibli läbi. Tegelikkuses olin õpilastele rääkinud legendilaadset lugu, et sel perioodil õppis Thomas pähe suurema osa piiblist.
Paksude raamatute lugemine tundub praegusel ajal tõepoolest saavutusena, sest kokkuvõtted ja vastused on enamasti mõne klaviatuuri klõbistamise kaugusel. See õpilase vastus, nagu viimasel ajal sageli, viis mõtted tehisaru juurde. Küsisin ChatGPT-lt Aquino Thomase koduaresti kohta ja sain päris korrektse vastuse:
“Sel ajal, kui ta oli “koduarestis” (tegelikult vangistuses oma pere lossis), tegi ta peamiselt järgmist:
Õppis ja luges – eriti Piiblit ja teoloogilisi tekste.
Memoriseeris suuri tekste peast (ta oli erakordselt hea mäluga) Mõtles läbi oma tulevasi filosoofilisi ja teoloogilisi ideid
Jäi kindlaks oma otsusele saada mungaks, hoolimata perekonna survest”
Midagi pole öelda, tehisaru ületas mind ja ka õpilast, sest oli arvesse võtnud nii õpilase poolt välja toodud piibli lugemise kui ka minu päheõppimise loo. Lisaks muutus tehisaru veel romantiliselt tundeliseks ja jutustas loo Thomase vanemate poolt palgatud prostituudist, kelle Thomas ahjuroobiga toast välja kihutas ja siis uksele risti tegi, tehisaru lisas veel targalt, et tegu on siiski legendiga.
Olen vananev õpetaja, digiasjadega kursis olemine jõuab minuni visalt, tehisaru puhul tunnistan oma võhiklikkust. Kuid juba see, mis ma näinud olen, kinnitab, et tehisaru on minust süsteemsem, teeb minust paremini slaide, videoklippe, küsimusi nii kordamiseks kui kontrolltööks. Tõsi, vahel on slaididel päris jämedaid eksitusi, klippidel loetakse teksti tugeva soome aktsendiga, tehisaru piltidele võib ette heita stereotüüpsust, kuid küllap ka need vead tulevikus parandatakse.
Õpetajana olen tähele pannud, et tabavad võrdlused on meelde jätmiseks ja millegi olemuse või suhte selgitamiseks head. Nii olen puhuti tehisaru hakanud võrdlema kratiga, kes on eesti rahvapärimuses tuntud kui omamoodi maagiline abiline, kelle inimene vanast kraamist endale teeb.
Ka tehisaru on meie oma tehtud ja sisaldab sinna koondatud teadmisi inimkonna ajaloost, ühiskondades tekkinud mõtteid, analüüse ja ideid. Nii nagu kratt, hakkab ka tehisaru inimese heaks tööle, tuues peremehele teiste inimeste vara, tehisaru küll eelkõige vaimuvara.
Siiski on tehisaru endale abiks võttes tegemist ohtliku ettevõtmisega, ka kratt äratatakse ellu kuradi abil, kellega tuleb leping sõlmida. Tavaliselt tuleb selleks vanapaganale loovutada kolm tilka verd, mida kavaldajad püüavad asendada kolme punase marjaga. Milliseid ohte sümboolne leping tehisaruga endas peidab on hästi kirjeldanud Jaan Aru oma hoiatavates kirjutistes, eriti näiteks möödunud aastal ilmunud raamatus “Aju vabadus”. Selles lepingus võibki vabadus kaduma minna, tsiteerin nimetatud raamatut:
“Vabadus ei ole see, kui teen seda, mida tahan. Vabadus on teha seda, mida ma tahan nii, et see pole mulle mitte kellegi poolt ette söödetud. Ma olen vaba, kui saan paremini aru, kes või mis mind selle konkreetse valikuni viis. See on vabadus algoritmidest, vabadus kellegi teise sõnastatud eesmärkidest, vabadus kinnisideedest ja mõtteaukudest. See on vabadus kellegi käsu all olemisest, aga ka vabadus varjatud manipuleerimisest.”
Olgu vahemärkusena öeldud, suurepärane kunstnik Kristina Viin on maalil “Nelja tee ristil”, kujutanud olukorda, kus noor tütarlaps kolm punast marja peopesadel, on valmis ohtlikuks tehinguks, küllap ta üritab petta kuradit. Muidugi on see maal avatud tõlgendusteks ja edasimõtlemiseks.
Kui palusin tehisarul joonistada pildi lepingu sõlmimisest kuradiga, siis tegi ta pildi meelast noorest naisest marjadega ja niisama meelast sarvilisest vanapaganast, oli näha, et neil oli ka ilma lepingut sõlmimata üksmeel olemas. Näib, et iseseisvate inimhingede keerukaid nüansse tehisaru veel ei taba ja see julgustab võimalusel oma aju kasutama.
Olengi viimasel ajal otsinud teemasid, kus tehisaru vähemalt seni jõuetu on. Nii juhtusin hiljuti lugema Nikolai Baturini luuletust” Üü kõllane ku kärjevaha” ja postitasin Facebookis parastavalt, et tehisaru millegi sellisega hakkama ei saa. Tsiteerin nimetatud luuletuse esimest salmi:
Üü kõllane ku kärjevaha
ja lõhnav nagu einäkaar.
Kuu keset luhta satte maha
ku ammustatu valgeklaar.
Tulen tagasi tehisaru võrdluse juurde kratiga. Kratt nõuab pidevalt tööd ja kui talle tööd ei anta, võib ta muutuda ohtlikuks. Rumal peremees annab kratile töö, mis tema senist staatust kinnitaks ning piltlikult öeldes võib selline peremees elama jääda kümnete leivalabidate ja jahukirstude ning tuhandete suitsusinkide ja õlleankrute keskele, kus ta veel sügavamalt oma kinnisideedesse mattub. Just vastupidiselt tsiteeritud Jaan Aru mõtetele.
Ma olen siiani ebakindel, milline peaks olema krati nimega “Tehisaru” tark peremees. See aga on oluline, sest näen krati kohalolu igapäevaselt ka koolis. Kindlasti peab tark peremees andma kratile selliseid käsklusi, mis toetavad aju vabadust ja aju arengut. Aga nagu artikli alguses ütlesin, olen nendel teemadel pigem võhik ja seetõttu tänulik mõtlejatele, kirjutajatele, ametnikele, õpetajatele jne, kes pikalt ja kannatlikult selle kasuliku ent ka ohtliku krati olemust ja kasutamist ühiskonnale selgitavad.