Eesti Evangeelses Luterlikus Kirikus (EELK) on tõstatunud küsimus, kas tohib arutada soolisuse ja seksuaalsuse üle või radikaalsemalt, kas üleüldse on kirikule oluliste küsimuste üle teoloogilised arutelud vajalikud. Mõneti on see kummaliselt tõstatatud küsimus, kuid teemat võiks uurida kirjutab Toomas Jürgenstein.
Maikuus sai ERR-i portaalist lugeda EELK peapiiskop Urmas Viilmaga tehtud intervjuud, milles ta kõneles vajadusest viia kirikus läbi teoloogilisi arutelusid ja uuendada jumalateenistuse korda, ilmunud on ka vaimulik Veiko Vihuri oponeerivad seisukohad. Jätan jumalateenistuse korra küsimused kompetentsematele, kuid arutluste vajalikkuse teemal tahan oma seisukoha öelda.
Jesuiidi ja preestri Christoph Wrembeki hiljuti ilmunud raamat “Piirideta Jumal” on huvitav lugemine nii usklikule, agnostikule kui ka ateistile. Kõik autori seisukohad ei ole kristliku peavooluga kooskõlas, ta on mitmetes artiklites ja eesti keeles ilmunud raamatus “Taevas ja põrgu” põhjendanud, miks põrgut ei ole olemas. “Piirideta Jumalat” alustab Wrembek küsimuste tõstatamisega peatükkides: “Probleem inimesega”, “Probleem Jumalaga”, “Probleem kirikuga” ja “Probleem Jeesusega”. Nõnda kutsub see raamat arutama kristluse kõige kesksemate probleemide üle. Tsiteerin raamatut:
“Aega ja kultuur on pidevas muutumises, Piibel ei kujunda enam inimese mõtlemist, vähemalt mitte meie laiuskraadil. Rääkimata sellest, et traditsiooniline arusaam viidatud piiblikohtadest on üüratult kaugenenud selle tegelikust mõttest – kusagil ei räägi Piibel “põrgust” ja Aadam tähendab “maast võetut”, “maist”; see kirjeldab tema olemust, mitte ei ole esmajoones inimese nimi.
Niisiis leiab Christoph Wrembek mitmeid argumente, miks põrgut olemas ei ole. Sellega pole aga nõus mitmed teised autoriteedid. Eesti üks tuntumaid katoliikluse tutvustajaid Fanny de Sivers (1920–2011) kirjutab, et Püha Gertrud olevat näinud, et põrgu on tühi, kuid püha Teresa Avilast nägi sinna langenud inimesi. Kolm erinevat arvamust, kaks neist pühakutelt, mis siis ikkagi õige on? Vaja oleks arutada.
Tulen nüüd luterliku kiriku juurde. EELK-s on tõstatunud küsimus, kas tohib arutada soolisuse ja seksuaalsuse üle või radikaalsemalt, kas üleüldse on kirikule oluliste küsimuste üle teoloogilised arutelud vajalikud.
Mõneti on see minu kui põhimõttelise arutlemiste armastaja jaoks kummaliselt tõstatatud küsimus, kuid teemat võiks uurida. Seda enam, et koguduse liikmena on mulle omajagu oluline, et kirikus oleks nähtav liin, mida kirjanik Tõnu Õnnepalu on nimetanud “vanaks heaks valgustatud luterluseks”, mis peab oluliseks Piibli lugemist ajaloolises kontekstis ja usutõdede rakendamist jällegi tänapäevases.
Kõigepealt, ajalukku vaadates, siis vähemalt osaliselt sündis luterlus soovist arutada, sest Martin Lutheri teesid olid kutse nende üle diskuteerida. Ka Lutheri legendaarne tõdemus Wormsi riigipäeval: “Siin ma seisan ja teisti ma ei saa!” on tegelikult väljavõte tema pikemast ütlusest, milles Luther möönab, et kui tema süüd ei tõestata tõenditega pühakirjast või silmanähtavate põhjendustega, siis tema südametunnistus alistub Jumala Sõnale ning ta ei saa oma väidetest lahti öelda. Seega on Lutherile loomulik, et tema seisukohad on avatud arutamiseks ja ka ümberlükkamiseks.
Ajalooliselt on luterlik kirik on üks reformatsiooni käigus tekkinud protestantlikest kirikutest ja huvitava vaatenurga protestantluse olemuse mõistmiseks pakub välja nimekas 20. sajandi saksa teoloog Paul Tillich (1886–1965). Ta mõistab protestantlust kui kriitilist printsiipi religiooni üle mõtlemises, mis katsub läbi kõik maised autoriteedid ja lükkab tagasi kõik nende pretensioonid jumalikkusele ja absoluutsusele.
Nimetatud protestantliku printsiip väidab, et ühegi inimese õndsust ei tohi seada sõltuvusse millestki muust peale usu Kristusesse. Ei piibliaegsest mütoloogilisest maailmapidist, omaaegsetest kommetest ja seksuaaltavadest, allumisest kiriklikule hierarhiale jms. Soov kuulutada mingeid seisukohad kriitikavälisteks läheb seega vastuollu luterluse aluspõhimõtetega. Argumenteeritud kriitika ja arutelu peaks olema luterlikule kirikule midagi olemuslikku.
Ka Eesti kirikuloos ei ole ilma arutlusteta aegu soojalt meenutatud. Kui näiteks loen legendaarse vaimuliku ja teoloogi Elmar Salumaa (1908–1996) mälestusteraamatu “Tiib pandud aastaile õlale” peatükki “Teelahkmed ja tupikud”, siis seal autor kirjeldab pisut vähem kui saja aasta tagust olukorda kirikus. Salumaa kasutab tollal kirikus levinud vaimulaadi kohta üsna karme sõnu ning häbistab vaimulikke, kes tõsiste teemadel arutamise asemel ainult väliseid olusid kritiseerivad.
On võimalus tõdeda teoloogiaprofessor Anne Kulli kombel, et kirikus ongi vastasseis ühiskonnaga dialoogi otsivate romantikute ja minevikku vaatavate nostalgikute vahel. Küllap tasakaalupunkt nende vahel võib periooditi nihkuda. Artiklis “Romantikute ja nostalgikute vastsseis” tõdeb Anne Kull:
“Romantikule teeb rõõmu piibellik ootus uuest taevast ja uuest maast, kus elab õigus. Romantik usub, et Jumal ja inimesed kui imago dei on lõputult loovad ja et inimeste loovus on Jumala tahe /-/ Nostalgikud ei ole ilmtingimata loovuse vastu (kuigi sageli on), aga on protsesside vastu, mille läbi uudsus ilmsiks saab. Staatilise nägemusega kaasneb seoste eitamine eri eluvaldkondade vahel. Näiteks et teadus ja tehnoloogia on alati mõjutanud ka teoloogilisi tõlgendusi ja uus teadmine loodusest, ka inimkehast, viib uue teadmiseni Jumala loomistööst.”
Isiklikult on mul hea meel, et EELK-s erinevate teemade üle arutatakse. Küllap peab konservatiivsema voolu (nostalgikute) kõrval olema aktiivne ka dünaamiline ning avatud kirik (romantikud), kes rohkem ühiskonna valupunkte kuulavad ja dialoogi otsivad. Paljud asjad võivad tunduda uued, kuid ütleb ka Jeesus jüngritele: “Mul on teile veel palju öelda, aga teie ei suuda seda praegu taluda” (Jh 16:12). Arutame neid asju ja äkki suudame praegu natuke rohkem.
Kas teistes kirikutes toimuvad arutelud? Kirjutasin katoliiklusest ning heidan veelkord pilgu sinna.
Üks arutelude vastastest kurtis, et paljud luterlased, kartes identiteedi kaotust, pöörduvad katoliiklusesse. Aga võib-olla pöörduvad just seetõttu, et seal toimub arutelud, näiteks ka sellesama soolisuse üle. 2023 andis paavst Franciscus välja juhise, mis annab võimaluse õnnistada samasoolisi paare vabas vormis väljaspool kiriku ametlikku liturgilist raamistikku ning tänane paavst Leo ei ole seal midagi muutnud. Olen kuulnud, et Müncheni ja Freisingi peapiiskop kardinal Reinhard Marx pooldab avaramaid võimalusi. Arutlused käivad.
Tegelikult on Eesti ühiskonnas mitu teemat, kuhu usulist mõõdet oleks jõuliselt juurde vaja, aga see ei toimu deus ex machina‘na, vaid ikka läbi inimeste. Eelkõige pean silmas inimsuhteid, kus nõrgematele haiget tegemine liiga sageli normiks on saanud, seda mitte ainult füüsiliselt, vaid ka vaimselt ja virtuaalselt. Arutame neid asju ja võib-olla jõuame mõne mõtteni, kuidas ka kirik neis protsessides saab inimestele toeks olla.