Valitsus esitleb metsa- ja looduskaitseseaduste muudatusi kui tasakaalukat kompromissi majanduse ja looduse vahel. Lähemal vaatlusel osutub see aga mitmekihiliseks silmamoondustrikiks, kus protsentidega žongleerides müüakse avalikkusele kindlustunnet, millel puudub nii loogiline sisu kui ka teaduslik alus.
Metsa- ja looduskaitseseaduste muudatusi kattev hämu on sedavõrd tihe, et selles orienteerumine on sama keeruline kui siilil udus tee leidmine. See pole juhuslik segadus, vaid teatud eesmärki täitev mitmekihiline illusioon, mille mõistmiseks tuleb iga kihti eraldi käsitleda. Proovin seda mustkunsti samm-sammult lahti seletada, nagu Matrjoška nukk avades – vabandan, et appi tuleb võtta igavavõitu protsendimatemaatika. Teisiti siit hämust läbi ei murra.
Esimene kiht: 30 ja 70 protsendi mõttelõks
Avalikkusele korratakse mantrana, et Eesti metsamaa tuleb jagada „tasakaalukalt“: 70% majandamiseks ja 30% kaitseks.
See väide on vale.
Metsaseaduse eelnõu sätestab vaid ühte asja: 70% Eesti metsamaast (viimane moodustab umbes 50% kogu maismaast) majandusmetsaks. Punkt. Seal ei ole mitte ühtegi sätet, mis garanteeriks, et ülejäänud 30% metsast läheks kaitse alla. See väide pärineb hoopis looduskaitseseaduse muudatusest, kus räägitakse tegelikult millestki muust – 30% kogu Eesti maismaa kaitse alla võtmisest.
Need kaks protsenti pärinevad erinevatest taustadest ja tekitavad illusiooni olematust tervikust.
Metsaseaduse 70% on võetud kogu metsamaast (seda on ligikaudu 50% kogu Eesti maismaast)
Looduskaitseseaduse 30% riikliku kaitse alla on võetud aga kogu maismaast.
Nende ühte sidumine on sama loogiline kui väita, et 60-kraadine saun ja 40-kraadine viin sobivad kokku, sest kokku annab ju 100 kraadi – loogiline vaid seniks kui ei mõisteta, et võrreldakse võrreldamatut.
Seega siis, tegelikkuses on eesmärk vaid lukustada enam kui kaks kolmandikku Eesti metsadest puidutööstuse toormebaasiks. Tekib õigustatud küsimus: miks peavad kõik teised metsa funktsioonid olema kokku surutuna ülejäänud kolmandikku?
Valitsus väidab, et puidutööstus vajab seda 70% ainuõigust, sest tal on vaja kindlustunnet looduskaitse „vohamise“ vastu. Aga, kummaline küll, sellel pettepildil puudub täielikult kindlustunne meie kultuurile, inimestele, noortele peredele, kogukondadele, elurikkusele, et metsad püsiksid ja tööstuse tarbeks ei raiutaks tuleviku arvelt veelgi enam kui seni. Kõik see peab mahtuma vähema kui kolmandiku sisse.
Tekib küsimus, millel põhineb see valitsuse poolt jõuga läbi surutav. Kus on valitsuse tellitud teaduslikud, sotsiaalsed või kultuuriloolised analüüsid, mis tõestaks, et just 70% majandusmetsa on parim meile kõigile? Kust see 70% tuleb, miks mitte 65% või 85%?
Kui pole uuringuid ja analüüse, siis millele tuginevad peaministri ja kliimaministeeriumi otsused – teadmistele või lobisurvele?
Teine kiht: 30% Eesti maast looduskaitse alla – kas 70% majandusmetsa seda üldse võimaldab?
Kui metsamaa moodustab umbes 50% Eesti maismaast ja sellest 70% kuulutatakse majandusmetsaks, siis isegi juhul kui kogu ülejäänud 30% metsadest viia kaitse alla, moodustaks see ikkagi kogu Eesti maismaast vaid 15%.
Järelikult ülejäänud 15% tuleks leida mitte-metsamaalt. Aga kust? Ülejäänud maismaa koosneb valdavalt haritavast maast, teedest, õuealadest, veekogudest ja inimtegevusest tugevalt muudetud aladest – valdavalt paikadest, millel puudub looduskaitseline väärtus.
Järelikult tähendab 70% majandusmetsa seadusesse kirjutamine, et looduskaitseseaduse 30% on sisuliselt täitmatu eesmärk, välja arvatud juhul, kui seda hakatakse täitma näiliste, sisutute „kaitsealadega“. See aga pole looduskaitse, vaid statistiline petukaup.
Kolmas kiht: mida need protsendid üldse tähendavad?
Kui seadusesse kirjutatakse, et 30% Eesti maast on „riikliku kaitse all“, peaks olema üheselt selge, mida see tähendab. Tegelikkuses aga delegeeritakse selle sisu tulevikus valitsuse koostatavase määrusesse. Seadus kehtestab numbri, aga mitte sisu. Sisu saab luua valitsus ja selleks pole vaja mingit avalikkusega kooskõlastamist või debatti, tegelikult võib vabalt ju ka sisu loomata jätta.
Metsaseaduses tehakse aga hoopis vastupidine trikk, mida on oluline tähele panna: seal lukustatakse seadusega 70% metsast majandusmetsaks, ent valitsusele antakse õigus otsustada selle üle, mis ei ole majandusmets. Tulemus on ette määratud: majandusmets on seadusega kivisse raiutud, ülejäänu jääb aga valitsuse suvaks.
Milleks see kõik? Vastus on ebamugav, kuid loogiline. Eesti metsad on üleraiutud ja puidutööstus on kriisis. Selle asemel, et lähtuda pikaajalise jätkusuutlikkuse vajadustest ja aidata tööstusel kohanduda tegeliku ressursiga, püütakse seadusmuudatustega pigistada metsast välja viimast – tuleviku arvelt ja lühiajalise tööstuse hingetõmbe nimel.
Milline oleks mõistlik alternatiiv? Teadus pole alternatiivi osas nii abitu, et suvalisi protsente seadusesse kirjutada. Vastupidi – aastakümnete jooksul on kujunenud jätkusuutlik kolmikjaotuse mudel, kus mets jaguneb ligikaudu võrdseteks osadeks vastavalt juhtfunktsioonile:
-
tootmine ja puit,
-
elurikkus ja kliima,
-
inimesed, kogukonnad ja kultuur.
Käesolevate seadusemuudatustega soovitakse tootmise osa paisutada üle kahe kolmandiku, sisuliselt looduskaitse osa vähendada, aga kolmas osa, kus see on? Seda samahästi kui pole. Puit on tööstusele oluline, looduskaitse on suuresti juba seadustes olemas. Aga inimesed, kogukonnad ja kultuur – neid nagu polekski olemas valituse ja puidutööstuse välja nuputatud võrrandi tarbeks.
Kui metsaseadus tehakse puidutööstuse kriisi lühiajaliseks plaastriks, siis ei kindlusta see Eesti maaelu tulevikku ja ega ka kestvat puidutööstust – vastupidi, see müüb selle maha, protsenthaaval ja silmamoondustrikkide saatel.