Üldkogul oli Michalil suurepärane võimalus näidata üles veidigi enesekriitikat ja mõistmist; ausalt tunnistada, et Reformierakonna juhitud valitsused on teinud vigu ega ole inimesi ja ettevõtteid piisavalt kuulanud. Seda aga ei tulnud.
Reformierakonna üldkogul peetud kõnes ründas peaminister Kristen Michal teravalt teisi erakondi ja hoiatas „konservatiivse kaheksajala“ eest. Kõige märgilisem oli aga see, mida ta taas ütlemata jättis – Michali kõnes puudus igasugune enesekriitika.
Reformierakond on olnud Eesti peaministri- ja rahandusministri partei üle viie aasta. Selle aja jooksul on tekitatud tõsine segadus ja usaldamatus riigi maksupoliitika suhtes, majandus on olnud pikalt languses, eelarve puudujääk üha kasvanud ning paljude inimeste toimetulek kahjuks halvenenud. Võimuerakondade sõnum inimestele kipub aga olema, et probleem on pigem nende tajus kui tegelikkuses.
Inimesed ootavad praeguses olukorras peaministrilt eelkõige empaatiat, enesekriitikat ja ühiskonna mõistmist. Soovitakse valitsust, mis mõistab nende muret kiire hinnatõusu, järgmise laenumakse, töökoha püsimise või laste tuleviku pärast. Midagi sellist pole Reformierakonna ja Eesti 200 poliitikud paraku suutnud pakkuda. Liiga sageli jääb ministrite jutust mulje, et inimeste murede mõistmise asemel selgitatakse rahvale, et kõik teised on süüdi ning nad peaksid olukorraga lihtsalt leppima.
Seepärast olnuks üldkogu suurepäraseks võimaluseks näidata üles veidigi enesekriitikat ja mõistmist. Ausalt tunnistada, et Reformierakonna juhitud valitsused on teinud vigu ega ole inimesi ja ettevõtteid piisavalt kuulanud. Tõdeda, et edasi-tagasi rapsimine ning sõnamurdlikkus on vähendanud usaldust nii valitsuse kui kahjuks ka riigi vastu tervikuna.
Aga seda ei tulnud.
Selle asemel kõlas järjekordne konflikti ja vastandust otsiv kõne „edumeelse“ ja „tagurliku“ Eesti vahel ning segane jutt „konservatiivsest kaheksajalast“. Selline ühiskonna jagamine mustadeks ja valgeteks võis kunagi aidata oma toetajaid mobiliseerida, kuid praeguseks on enamik inimesi sellisest patroniseerivast hoiakust ja vastandumisest lihtsalt väsinud.
Veel enam – just Reformierakonna ja Eesti 200 valitsuskoalitsiooni poliitika ning usalduse kadu on üks peamisi põhjuseid, miks järgmises parlamendis konservatiivne pööre terendab. Kui inimesed tunnevad, et poliitikud ei kuula neid, maksupoliitika muutustega ei jõu enam järge pidada, majandus tammub paigal ning elu läheb raskemaks, siis otsitaksegi alternatiive, kes lubavad kõike teisiti teha. Mida suurem on rahulolematus valitsusega, seda jõulisemat muutust oodatakse.
Rahva pahameel on suures osas reaktsioon valitsuse retoorikale ja poliitilistele valikutele. Viimaste aastate maksumuudatused on mõjunud ebaõiglaselt just väiksema ja keskmise sissetulekuga inimestele ning pensionäridele.
Käibemaksu tõstmine ja kiire hinnatõus lõid kõige valusamalt neid, kelle sissetulekust kulub suurem osa igapäevastele vajadustele. Samal ajal aitas niinimetatud maksuküüru kaotamine eeskätt keskmisest jõukamaid inimesi – neid, kes niivõrd abi ei vajanud. Michali jutt pensionäride eest seismisest kõlab seetõttu õõnsalt. Sõnad ja teod ei lähe kahjuks kokku.
Samasugused vastuolud paistavad silma ka regionaalpoliitikas ning sotsiaal- ja tervisevaldkonnas. Valitsus ei ole suutnud pidurdada ääremaastumist, lahendada tervishoiu süvenevat rahapuudust, lühendada erihoolekande ebainimlikult pikki järjekordi ega aidata absoluutses vaesuses elavaid lapsi ja nende peresid. Need ei ole abstraktsed probleemid, mida lahendada kõlavate tehisarulike loosungitega, vaid päris inimeste päris elud.
Kristen Michali valitsuse suurim probleem näibki olevat, et nad ei taju enam ühiskondlikke ootusi ega meeleolusid. Inimesed ei oota järjekordset eneseõigustust, teiste süüdistamist või väärtuskonfliktidega hirmutamist. Oodatakse ausust, vigade tunnistamist ning tunnet, et rahva arvamus ja heaolu lähevad valitsejatele päriselt korda.
Lõputu eneseõigustamine ja teiste süüdistamine ei aita Reformierakonna toetust tõsta. Pigem kinnistab see praegust madalat reitingut ja süvendab tunnet, et erakond on inimestest eemaldunud. Me kõik teame, kuidas nimetatakse olukorda, kus sama tegevust korratakse üha uuesti lootuses saavutada teistsugust tulemust.
Tanel Kiik: Michal jättis taas kasutamata võimaluse vabandada