Haigete ja abivajajate pealt koonerdamine paratamatu. Küsimus on väärtustes. Pensionid, hoolekanne ja tervishoid on Eestis olnud võrreldes teiste Euroopa Liidu riikidega lihtsalt alarahastatud, mitte-prioriteetsed. Rahvastiku vananemisega pinge nende valdkondade eelarvetes ainult kasvab.
Hando Sutteri lugu Ärilehes nentis viimase kuue-seitsme aasta andmete põhjal, et tervishoiukulud kasvavad kiiresti ja see ei ole jätkusuutlik. Tõepoolest on sel perioodil olnud väga kiire hinnatõus kõigis valdkondades, puutumata ei ole jäänud ka tervishoid. Kadri Ibruse lugu toob välja tervisekassa arvutuse – kui meil rahvastiku vanuskoosseis oleks 2000. aasta oma, siis 2024. aasta kulud oleksid tervisekassas olnud 154 miljonit eurot väiksemad. Käesolevaks aastaks kavandatav tervisekassa puudujääk on 167,6 miljonit eurot. Ehk et siin ei ole mingit müstikat, arusaamatut kulutamist ja ehmatavat kulude kasvu. Olukorras, kus 65-aastaste ja vanemate inimeste arv ning osakaal rahvastikus iga-aastaselt kasvab ja ravivõimalused paranevad, siis on pideva tõhustamise tulemus, et me suudame senisel tasemel arstiabi pakkuda.
Kui me kõik oleksime sama vanad ja samas vormis, mis 2000. aastal, siis võib tunduda, et elu oleks ilusam tõesti. Aga tegelikult elame ikkagi pikema ja tervema elu kui veerand sajandit tagasi. Ja kuigi töötame kaua (Eesti pensioniealiste tööhõive on ELi tipus), siis töötavate inimeste sotsiaalmaksule lisaks on vajalik tervishoidu üldistest eelarvetuludest lisaraha suunata. Eestis kulub tervishoiule veidi üle 7% SKPst, pea veerand sellest tuleb inimeste enda taskust. Soomes, Hollandis ja Portugalis u 10% SKPst ja nad ei ole isegi mitte ELi top-5 seas. Ja väljakutsed on riikidel samasugused. Meie oma 7 protsendiga ei saa kuidagi tervishoiu rahastamise kasvu võimatuks või lubamatuks pidada. Muidugi ei saa ka tervishoius edasi toimetada täpselt nagu seni, lisarahaga tuleb rahastada kvaliteeti, paremat tulemust, ennetust, vaimse tervise tuge, palliatiivravi jne.
Teiseks tõi Sutter välja, et 60% ravirahast tervishoius kulub 5%-le rahvastikust ning kulud on suuresti kehva tervisekäitumisega seotud. Just sellepärast on ravikindlustus tekkinud ja arstiabi kulusid ei kata inimene või tema perekond – tervisekulud on väga ebaühtlaselt jagunenud, haigused ja õnnetused ei taba meid korraga. Ja me ei saa kokku leppida, et põeme kõiki uuel aastal grippi, aga vähki keegi ei saa. Ja tõepoolest, Eestis on ebatervisliku toitumise, vähese liikumise, alkoholi tarbimise ja suitsetamisega seotud (välditav) haigestumine ja suremus kõrge. Kui poliitikute seas ja ühiskonnas on toetus tõenduspõhistele tervisekäitumist mõjutavatele meetmetele madal, limpsimaksu meil ei ole ja tanklast saab ikka alkoholi osta, siis haigete inimeste ligipääsu piiramine arstiabile on lihtsalt julm. Ja mitte-tulemuslik.
Riina Sikkut: haigete inimeste ligipääsu piiramine arstiabile on lihtsalt julm