Hiljuti kirjeldas üks ema kurvalt, kuidas tema 12aastane poeg vajus hommikul väsinult köögilaua taha, silmad veel öisest TikToki voost rasked. „Ma ei tahtnud seal nii kaua olla, aga mul oli tunne, et kõik teised olid seal,“ oli poiss vabandanud. Kahtlemata pole ta erand. Ka teised tunde veebis veetvad lapsed ei soovi elada unepuuduses ega ärevuses, aga nad ei suuda alati vastu seista keskkonnale, mis on neist tugevam. Seesama sõltuvus vaevab teatavasti ka täiskasvanuid, kuid lapsed on sotsiaalmeedia ahvatlustele eriti altid.
Viimase kümnendi jooksul on meie laste argipäev muutunud rohkem, kui me endale teadvustame. Sotsiaalmeedia pole ammu enam taustamüra. See on jõud, mis kujundab laste suhtlemist, õppimist ja enesetunnet. See on jõud, mis mõjutab nende vaimset ja füüsilist tervist. TikTok, Instagram ja X on murdnud Eesti perede, koolide ja kogukondade igapäevaellu. Kindlasti pakutakse seal ka rõõmsaid ja arendavaid hetki ning kogemusi, aga kahjuks on siin domineerivam tumedam pool.
Lapsevanemad teavad hästi, et armastusest ja hoolimisest üksi ei piisa. Laste kasvatamise juures on piiride seadmisel väga oluline koht. Laps peab täitma liiklusreegleid ja viisakusnorme, oskama võõrastega suhelda, tal peab olema kindel päevakava ja uneaeg. Turvaline lapsepõlv ei tähenda piiranguteta lapsepõlve, vaid mõtestatud piire, reegleid ja keelde, mis annavad lapsele ruumi kasvada.
Digimaailmas on piiride kehtestamine teistsugune väljakutse. Lapsevanem ei astu vastu lihtsalt kiusatusele või pahale kombele. Ta seisab silmitsi miljardeid teenivate sotsiaalmeedia hiidude ja tehnoloogilise ökosüsteemiga, mille ärimudel sõltub sellest, et laps ei pane telefoni käest. Olukorras, kus jõudude vahekord on niivõrd ebavõrdne, ei saa vastutust panna ainult peredele või õpetajatele. Ka Eesti riigil on selge kohustus luua lastele turvalisem keskkond.
Üle maailma astutakse sellel teel järjest otsustavamaid samme. Austraalias astus just jõusse kord, mis keelab alla 16aastastel sotsiaalmeedia kasutamise. Seda otsust põhjendati aasta tagasi muuseas sellega, et „peaaegu kaks kolmandikku 14–17aastastest on vaadanud veebis äärmiselt kahjulikku materjali, sealhulgas uimastite kuritarvitamist, enesetappu või enesevigastusi, aga ka muud vägivaldset materjali.” Ülejäänud maailm hoiab Austraalia eksperimendil teraselt silma peal.
Euroopa Liidus on vastutus nihkunud selgelt platvormidele. Ka Eestis kehtiv digitaalteenuste määrus keelab laste isikuandmetel põhineva sihitud reklaami ning kohustab väga suuri sotsiaalmeediaplatvorme vähendama riske, mis tulenevad näiteks sõltuvust tekitavatest disainlahendustest või vaimse tervise kahjustamisest. Iseasi, kuidas see praktikas välja näeb.
Nii Euroopa Parlament kui Euroopa Komisjon pingutavad selle nimel, et kaitsta lapsi sotsiaalmeedia ohtlike mõjude eest. Eesti koos Belgiaga olid ainsad liikmesriigid, kes ütlesid oktoobris „ei“ Euroopa Komisjoni algatusele seada sotsiaalmeedia kasutamisele vanusepiirang. Tulised arutelud ja hääletused toimusid hiljuti ka Euroopa Parlamendis, kus ühele meelele ei jõutud.
Ühendkuningriigis peab laste digikeskkonna disain lähtuma rangetest privaatsus- ja turvanõuetest. Praktikas on see sundinud platvorme vähendama funktsioone, mis soodustavad laste liigset ekraaniaega. Prantsusmaal ei tohi alla 15aastane avada kontot ilma vanema nõusolekuta. Taanis on plaan keelata sotsiaalmeedia kasutamise alla 15aastastele. Lätis on alates septembrist keelatud koolides kuni 6. klassini nutitelefonide kasutamine. Ka paljud Eesti koolid on seadnud nutitelefonidele ranged keelud. Aga sellest ei piisa, sest koolivälisel ajal on lapsed taas oma telefonide kütkeis.
Eestis on seni loodetud, et meil „kannavad“ lastevanemate teadlikkus ja riigi ning koolide soovitused. Need on vajalikud, kuid sellest on vähe. On kodusid, kus kokkulepped ja reeglid peavad. Teises kodus käib ema vahetustega tööl ja laps jääb õhtuti digimaailmaga üksi. Kolmandas toimuvad pidevalt väikesed “digivõitlused,“ millest kaotajatena väljuvad sageli vanemad.
Laste digikogemus ja heaolu sõltuvad paljuski sellest, kui tugev on tema õpetaja ja kui teadlikud on tema vanemad. Rahvusvaheline praktika näitab üheselt, et kõigi laste turvalisuse nimel on vaja riiklikku raamistikku, mis looks nii koolidele kui peredele kindluse ja selguse.
Eesti ei tohi oodata seni, kuni väga tõsised probleemid veelgi võimenduvad. Meil tuleb seada lapsed keskmesse ning tegutseda targalt, tuginedes faktidele. Piirid võimaldavad lastel kasvada rahus ja tasakaalus. Sotsiaalmeedia võib olla ka inspireeriv ja kasulik, kuid noor inimene ei pea selle negatiivsete mõjudega puutuma kokku enne, kui ta on küps nendega toime tulema.