Elatisvõlgnik, kes töötab, saab palka ja leiab ikkagi viisi igakuisest kohustusest mööda hiilida, ei ole ainult seaduserikkuja – ta on inimene, kes paneb oma lapse iga kuu valima toidu ja normaalse lapsepõlve vahel.
Kui naine teab, et võib jääda üksi, kas ta siis otsustab lapse saada? Praegu vastab see kalkulatsioon üha sagedamini eitavalt. Ja seni, kuni see nii on, võib Eesti rääkida sündimuspoliitikast nii palju kui tahad, numbrid ei parane.
Sest naised ei ole irratsionaalsed. Nad näevad riske, mis neid ees ootavad, ja teevad oma otsused sellest lähtuvalt.
Mida nad näevad? Näevad, et iga seitsmes lastega leibkond Eestis on üksikvanemaga pere – valdavalt üksikema. Näevad, et 38% neist peredest elab suhtelises vaesuses. Näevad, et teise vanema panust ei pruugi tulla, et laenu on üksi raske saada, et igapäevased valikud tehakse pinge all. Ja nad otsustavad: mitte praegu, mitte nii, mitte üksi.
116 000 eurot sisendit, mille tootlus sõltub meie valikutest
Äripäeva lugeja teab hästi, mida tähendab kuluanalüüs. Vaatad sisendeid, väljundeid ja otsustad, kas investeering tasub end ära. Teeme täna ühe sellise analüüsi, ainult et selle numbrid ei ole kvartaalsed, vaid põlvkondlikud.
Ühe lapse kasvatamine maksab Eestis keskmiselt 565 eurot kuus ehk täisealiseks saamiseni 116 000 eurot. See on sotsiaalministeeriumi arvutus.
Eesti lastest iga 22. kasvab praegu peres, kus igapäevane toimetulek on pidev võitlus ehk nad elavad absoluutses vaesuses. Lapse eest, kes kasvab üles vaesuses, maksab ühiskond hiljem topelt: puudunud haridusinvesteeringuna, tervisekuludena, tootlikkuse kaona ja sotsiaaltoetustena. See on risk, mille me ise endale tekitame.
ÜRO rahvastikuprognoos on selle taustal karm: Eesti tööealiste inimeste arv langeb praeguselt 800 000lt umbes 400 000ni sajandi lõpuks. Iga sündimata laps on tulevane töötaja, keda ei ole. Tulevane maksumaksja, kes ei panusta. Tööjõupuudus, mis ettevõtjaid täna vaevab, on väike probleem selle kõrval, mis tuleb, kui me õiged otsused tegemata jätame.
Samal ajal on nii esimese ja teise lapse kui üksikvanema lapse toetus täna 80 eurot kuus, mis ilmselgelt pole piisav lapse kasvatamise kulude katmiseks. Peredes, kus teise vanema tugi elatise näol puudub, tuleb appi riik, makstes lapsele kuni 200 eurot kuus, ja nõuab selle hiljem võlgnikult tagasi. Kuid kuna aprillist tõusis miinimumelatis 318 euroni, siis ka riigi tugi vajaks järele tõstmist 100 euro võrra.
134 miljonit eurot, mis seisab õhus
Elatise sundtäitmisel olev koguvõlg on Eestis 134 miljonit eurot. Selle taga on üle 10 000 võlgniku ja ligi 14 000 last, kes ootavad raha, mis peaks liikuma toidu, riiete ja huviringide eest tasumiseks, aga lihaste lasteni ei jõua. Olgu vanematevahelised suhted kui tahes keerulised, ei ole laps selles süüdi. Laps ei vali oma vanemaid. Ja laps ei tohi kannatada sellepärast, et täiskasvanu otsustab oma kohustusest kõrvale hiilida.
Elatise sissenõudmise süsteemi tulemuslikkus sõltub lõpuks suuresti võlgnike majanduslikust seisust. Kui inimesel on olemas sissetulek või vara, süsteem töötab; kui mitte, siis võlg paratamatult kasvab.
Sugugi mitte kõik elatisvõlgnikud ei ole aga maksejõuetud, paljud neist on tahtlikud hoidujad. Nad töötavad, saavad palka, kuid leiavad süsteemist piisavalt lünki, et igakuine kohustus täitmata jätta.
Praegu peab üksikvanem korduvalt menetlusi algatama, võlgnevust tõendama, kohtutäiturit survestama – tunnid ja närvid, mis lähevad töölt ja lapselt. Mitmes riigis on see lahendatud automaatse palgaarestiga. Kui kohtuotsus on olemas ja võlgnikul on tööandja, toimub kinnipidamine automaatse palgaarestiga ilma, et üksikvanem peaks midagi tegema.
Eesti ühiskond peaks selle normi palju valjemini välja ütlema. Elatisvõlgnik, kes töötab, saab palka ja leiab ikkagi viisi igakuisest kohustusest mööda hiilida, ei ole ainult seaduserikkuja – ta on inimene, kes paneb oma lapse iga kuu valima toidu ja normaalse lapsepõlve vahel.
Võimalused ei tohi sõltuda vanemate rahakotist
Ühiskonna tugevus ei peegeldu ainult sündide arvus, vaid selles, kas iga laps saab kasvada hoituna ja arendada oma võimeid maksimaalselt. Täna ei ole laste võimalused võrdsed. Hariduslik ebavõrdsus süveneb ning liiga sageli sõltub lapse ligipääs huviharidusele, spordile, tervislikule toidule või vaimse tervise toele tema pere majanduslikust olukorrast.
Eestil on võimalus eeskujuks võtta Island, kus on toiminud aastaid huvihariduse kaart: iga laps saab riigilt umbes 500 eurot aastas, millega tasuda mis tahes registreeritud tegevuse eest. Noorte riskikäitumine langes, koolikohustuse täitmine paranes. Mitte ainult üksikvanemaga peredes – kõikjal, kus laps sai lõpuks teha seda, mida ta tegelikult tahab.
Lapse saamine on Eestis muutunud üha enam ratsionaalseks kalkulatsiooniks. Ja see kalkulatsioon näitab paljudele peredele punast.
Loomulikult ei sõltu see vaid rahalistest toetustest. Selle otsuse taga on nii sobiva partneri puudumine, kodu kättesaamatus, toetavate teenuste nappus, töö- ja pereelu ühildamise keerukus ning eriti üksikvanemate finantsiline haprus. Kui üks palk peab katma kahe vanema kohustused, ei ole küsimus enam ainult pere enda pingutuses või naiste tahtmatuses lapsi saada.
Reili Rand: kuniks elatisvõlglaste teema õhus ripub, sündimus ei parane