Konservatiivses retoorikas kordub viimasel ajal üks väide: sooliste stereotüüpide murdmine ja Istanbuli konventsiooni põhimõtted pidavat „muutma naiseks olemise tähendust“. Justkui oleks naiselikkus ohus, kui räägime võrdsetest võimalustest, majanduslikust iseseisvusest ja võrdsest partnerlusest. See väide ei kaitse naisi. See kaitseb rolle. Rolli, kus naine on eelkõige ema ja abikaasa. Rolli, kus tema väärtus sõltub teiste vajadustest. Rolli, kus tema turvatunne sõltub kellegi teise heast tahtest. Just see ongi probleem.
Naine ei ole funktsioon. Naine on inimene. Täisväärtuslik kodanik, kellel on õigus eneseteostusele, valikutele ja võimalustele ka väljaspool kodu. Õigus haridusele, tööle ja karjäärile, majanduslikule iseseisvusele. Õigus suhtele, mis põhineb partnerlusel, mitte alluvusel.
Kui konservatiivid ütlevad, et stereotüüpide murdmine ohustab naiseks olemist, siis tegelikult ütlevad nad, et naiseks olemine peakski mahtuma kitsasse vormi. Et „õige naine“ on eelkõige hooldaja, kohaneja ja kandja. See ei ole traditsioonide kaitse. See on ebavõrdsuse säilitamine.
Räägime ausalt: ühiskond, kus naisel puudub majanduslik iseseisvus ja kus hooldus- ja kodutöö on vaikimisi „naise asi“, on ühiskond, kus naine on haavatavam. Haavatavam vaesusele. Haavatavam kontrollile. Haavatavam vägivallale. See ei ole ideoloogiline loosung, vaid sotsiaalne fakt, mida kinnitavad nii uuringud kui ka vägivallaohvrite kogemus.
Eestis oli 2024. aastal meeste ja naiste keskmine brutotunnipalk erinev 13,2 protsenti – naised teenisid vähem kui mehed. Mõnes sektoris, nagu finants- ja kindlustustegevus, oli lõhe üle 20 protsendi. See näitab, et palgalõhe ei ole pelgalt individuaalne valik, vaid seotud struktuursete rolliootuste ja tööturu soolise eraldatusega. Lisaks teevad naised Eestis märkimisväärselt rohkem tasustamata hooldus- ja kodutööd kui mehed: keskmiselt umbes 201 minutit päevas, samas kui mehed umbes 137 minutit. See tähendab, et naiste koormus on ligi poolteist korda suurem. Need on tunnid, mis jäävad majandusstatistikast välja, kuid millel püsib meie igapäevaelu. Kui seda tööd rahaliselt hinnata, ulatub naiste suurem panus miljarditesse eurodesse aastas.
Ka emadus ei ole Eestis ainult isiklik rõõm, vaid sageli ka majanduslik risk. Uuringud näitavad, et ka kuni seitse aastat pärast lapse sündi ei ole emade töine tulu taastunud sünnieelsele tasemele. Nende sissetulek jääb püsivalt madalamaks – mitte ainult ajutise pausi tõttu, vaid seetõttu, kuidas töö- ja pereelu on ühiskonnas korraldatud. Samal ajal isadel sellist negatiivset mõju enamasti ei ilmne.
Stereotüüpidest rääkimine on ennetustöö
Sellises olukorras ei ole soorollidest kinnihoidmine „naiseks olemise kaitse“. See on ebavõrdsuse jätkusuutlikuks tegemine. See on sõnum, et on aktsepteeritav, kui naised on majanduslikult sõltuvamad, haavatavamad ja nähtamatu töö kandjad – sest „nii on alati olnud“.
Meil on vaja riiki, mis tunnistab seda ebavõrdsust ja tegutseb selle vähendamiseks, mitte riiki, mis taastoodab kultuurilisi ootusi, mille tulemuseks on palgalõhed, emaduslõiv ja varjatud koormus hooletöös.
Just seepärast on jutt stereotüüpidest ennetustöö. Töö selle nimel, et tüdrukud ei kasvaks teadmises, et tema väärtus on teenimises. Et poisid ei kasvaks teadmises, et tema võim on kontroll. Konservatiivne poliitika räägib palju perest ja traditsioonidest, kuid jätab kõrvale küsimuse võimust ja sõltuvusest. Ta ei räägi sellest, mis juhtub siis, kui peres ei ole kõigil võrdseid võimalusi otsustada. Ta ei räägi sellest, mis juhtub siis, kui naisel puudub oma sissetulek, oma väljapääs ja oma hääl. Ta ei räägi olukordadest, kus „pere kaitse“ tähendab tegelikult seda, et keegi peab vaikima, taluma ja lootma kellegi teise armule.
Võrdne partnerlus ei lõhu perekonda. See võtab perekonnalt ebaõiglase koorma. See tähendab, et lapsevanemlus ei ole naise karjääririsk. Et kodu ei ole naise nähtamatu töökoht. Et suhe ei ole majanduslik sund, vaid vaba valik. See on tugevama pere, mitte nõrgema pere alus. Tegelik väärtuskonflikt ei ole naiselikkuse ümber. See on küsimus, kas Eesti poliitika kaitseb rolle või inimesi. Kas me kaitseme mugavat pilti naisest – või naise õigust elule, kus tal on valik, hääl ja turvatunne?