Euroopale on USA-d väga vaja ja võib-olla ongi mõistlik praegu näiteks USA tehnoloogiaettevõtete trahvimisega veidi hoogu pidada. Ükskõik, mida arvavad mõned Eesti nutulinnud, USA on jätkuvalt demokraatlik riik.
Eestis näib olevat üha enam neid, kes tunnevad rõõmu või otsivad mingit poliitilist kasu USA ja Euroopa suhteid ülimustades toonides kirjeldades. Selle panikööride koori eeslauljana positsioneeris end hiljuti koguni üks minister, kuid kooris on lauljaid palju rohkem ja ka parlamendis ja opositsioonis. Ilmselt kantuna antipaatiast USA presidendi ebatavalise persooni vastu näevad või soovivad need inimesed näidata Ameerika Ühendriikide poliitikat Euroopa suhtes täiesti vaenulikuna, mida see ei ole.
Üldiselt võiksid nende seisukohtade levitajad küsida, mis on siis nende pakutav alternatiiv. Euroopa suveräänsus ja strateegiline autonoomia? Kindlasti see on teoreetiliselt võimalik, aga praktikas oleme sellest väga kaugel ja on küsitav, kuivõrd tõsiselt sellest rääkivad Euroopa liidrid ise ka oma juttu võtavad.
Eesti kasvatab järgmisel aastal kulutused riigikaitsele enam kui viiele protsendile SKP-st. Et seda eesmärki saavutada, on mitmetel Eesti valitsustel tulnud teha väga jubedaid otsuseid ja selle eest on valitsusse kuulunud erakonnad maksnud ränka hinda. On tõstetud makse ja kehtestatud uusi, vähendatud toetusi, pensione, edasi lükatud või sootuks ära jäetud kaua oodatud investeeringuid. See kõik on väga ebapopulaarne.
Opositsioonilised küünilised populistid Isamaast, EKRE-st ja Keskerakonnast pole mitte ühtegi nendest otsustest poole sõnagagi toetanud, nagu ei puutuks riigikaitsekulude märkimisväärse kasvu rahastamine kuidagi neisse või oleks seda võimalik teha kuidagi teisiti kui makse tõstes ja/või kulutusi kärpides. Opositsioon nõuab jätkuvalt madalamaid makse, suuremaid kulusid ja samal ajal eelarvedefitsiidi vähendamist, mis paraku on sama, kui öelda, et 1+1+1=111.
Loomulikult on valitsuserakondade praeguses reitingus süüdi ka üldine segadus, juhtimissuutmatus, kuid eitada ei saa siiski ka riigikaitse tugevdamiseks tehtud sundvalikuid, millele mingit head alternatiivi tegelikult pole. Lihtsalt pole.
Kui ma vaatan Euroopa n-ö tuumriike või ka laiemalt Lääne- ja Lõuna-Euroopa vabariike ja kuningriike, siis ma ausalt öeldes ei näe sealsetes poliitikutes ligilähedaseltki sarnast otsustavust ja kirge riigikaitsesse panustada. Ja ka Venemaa ohtu endiselt alahinnatakse. Mitmed Euroopa liidrid on nagu jänesed auto esitulede valgusvihus ja ootavad tardunult kuni nad populistlike erakondadega asendatakse. Nad ei saa aru, et probleem pole nende otsustes, vaid otsustamatuses.
Praegune Euroopa Komisjon on juhtimissuutmatu. Mario Draghi pakutud meetmetest Euroopa konkurentsivõime parandamiseks viidi esimese aasta aja jooksul ellu vaid kümnendik, kaitsevaldkonnas oli tulemus esimese aasta jooksul ümmargune null. Kui vaadata NATO riikide kaitsekulutuste dünaamikat, siis viimasel aastal oli kaitsekulutuste kasv aeglasem kui aasta varem ehk kaitsesse tuli hoopis vähem raha juurde, mitte rohkem. Eurooplased räägivad, aga ei tee.
Seega ma pean väga tõenäoliseks, et paljud Euroopa riigid tegelikult NATO-s kokku lepitud viisil kaitsekulutusi suurendada ei suuda. See tähendab, et tegemata jäävad väga elementaarsed, lihtsad asjad, rääkimata suurt pingutust nõudvatest otsustest, mis oleksid vajalikud, et tegelikult minevikus ja ka praegu USA poolt pakutavat vihmavarju asendada.
See tähendab, et kui Venemaa siiski otsustab NATO lähiaastatel proovile panna, on telefonid Washingtonis abipalvetest punased. Euroopale on USA-d väga vaja ja võib-olla ongi mõistlik praegu näiteks USA tehnoloogiaettevõtete trahvimisega veidi hoogu pidada.
Osa Eesti riigikogu liikmete või ka riigikogu-väliste porgandihäälega virisejate esitatud vinguvad selgitused sellest, kui õudne see kõik ikka on, mis USA-s toimub, ja kuidas seal on kehtestatud diktatuur ja vohab rassism, misogüünia, homofoobia jne, on mingi publiku silmis ilmselt populaarne jutt, aga mida me sellega praktikas peale hakkame?
Meie pingutus peaks olema täpselt vastupidine. Peame veelgi süvendama ameeriklastega koostööd ja näitama, kuidas sellest võidavad nemad ja meie, luhvtitada jätkuvalt oma raha USA kaitsetööstusettevõtetes ning hoida pea külm ja käepigistus soe ja kindel. Muud teed viivad meid kuhugi eikellegimaale.
Ma olen USA ja Euroopa suhete osas kõigele vaatamata üsna optimistlik sel põhjusel, et lõpuks on USA-le vaja Euroopat ja Euroopale on vaja USA-d.
USA-s on muidugi neid, kes teevad kõva lobi, et taastataks majanduskoostöö Venemaaga, Hiinaga lepitaks kuidagi kokku ning ei alustataks väikese Taiwani pärast suurt sõda. On ka neid, kelle meelest USA võiks rahumeeli NATO-st lahkuda või oma panust selles alliansis oluliselt vähendada. On siirast pettumust ja viha ja põlgust Euroopa otsustajate suhtes. Kõike seda leiab, eriti kui vaadata USA-d peamiselt läbi sotsiaalmeedia ja kuulata Tucker Carlsonit.
Aga iga selliselt mõtleva ameeriklase kohta leiab kongressis ja täitevvõimu tasemel kümneid palju suurema reaalse mõjuga inimesi, kes mõtlevad täpselt vastupidi ja peavad Carlsonit ja temasuguseid tobukeseks, mida nad ju ongi. Paljudel USA poliitikutel on esmaklassiline haridus ja head teadmised Euroopa ajaloost.
Leidub neid, kes eeldavad, et Venemaaga tuleb mingis perspektiivis jälle koostööd jätkata, kasvõi siis selleks, et vähendada tuumasõja riski, aga see ei tähenda, et venelasi saab kõiges usaldada või et neile tuleb teha põhimõttelisi järeleandmisi Euroopa liitlaste julgeoleku arvelt.
Kongressi enamus ja paljud täitevvõimu esindajad kuni tippudeni välja mõistavad väga hästi, et tugev ja ühtne NATO on tähtis ka Hiina kontrolli all hoidmiseks.
Mis kursi võtab USA poliitika pikemas perspektiivis, seda me tegelikult ei tea. Paniköörid on muidugi veendunud, et USA poliitikat juhib nüüd ja edaspidi MAGA kõige Euroopa-vastasem tiib, aga need inimesed, kes nii arvavad, ilmselgelt pole midagi õppinud Ameerika Ühendriikide ajaloost.
USA poliitika on kogu aeg elanud läbi erinevaid perioode, mil erinevad meeleolud tulevad ja lähevad. On maailmast püütud eemalduda ja siis püütud maailma kõigis piirkondades oma tahet kehtestada. On tehtud venelastega lähedast koostööd ja seejärel oldud vihavaenlased ja siis jälle tehtud koostööd. Üks on kindel, USA poliitika ei jää lähikümnenditeks selliseks, nagu see praegu on.
Eesti hääl peab olema läbivalt ja ühemõtteliselt Atlandi-üleseid suhteid väärtustav ja toetav hääl. Meie asi on igal võimalusel meelde tuletada, et Venemaa ja Hiina suur niiske unistus on Atlandi-üleste suhete pingestamine ja purustamine, NATO tagasirullimine, USA ja lääneriikide mõju vähendamine India ookeani ja Vaikse ookeani piirkonnas. Seda nad tahavad, sellest nad unistavad ja seda mõnu me neile kindlasti kinkima ei peaks.
Ükskõik, mida arvavad mõned Eesti nutulinnud, USA on jätkuvalt demokraatlik riik. Sõnavabadus on endiselt kõigile tagatud. Kohtud toimivad, tühistavad vajadusel ka presidendi dekreete. Meie pole täiuslikud, USA pole täiuslik. Euroopa on teinud vigu ja USA on samuti teinud vigu. Suhetes on ka varem olnud paremaid ja halvemaid aegu, aga lõpuks on alati kokku lepitud ja koos edasi mindud ja seda suudame me ka sel korral kui selle nimel pingutame ja tööd teeme.
Eesti USA-vastastel pole endal ju mingit plaani, mida teha. Neil lihtsalt pole seda. Nende julgeoleku- ja välispoliitiline perspektiiv toetub õhulossidele ja unistustele, illusioonidele.