Sel sügisel on ühistranspordist ja selle tulevikust üksjagu juttu tehtud. Päästikule vajutas riigikontrolli kriitiline raport maakondliku ühistranspordi korralduse ja plaanitava reformi kohta. On tõsi, et king pigistab mitmest kohast, aga kuna valdkond on suur ja keerukas, siis on ümberkorraldused võtnud oodatust kauem aega.
Kindlasti ei tohi poolel teel peatuda, vaid tuleb leida ja rakendada lahendusi, mis hoiaksid ühistranspordi käigus ja muudaksid selle kasutajale mugavamaks. See on küsimus sellest, et inimesed elaksid kõikjal Eestis ning pääseksid liikuma. Ei tohi unustada, et 19 protsendile Eesti inimestele on ühistransport ainus liikumisviis.
Riigikontrolli audit tõi ühtpidi õigustatult välja ühistranspordi killustatuse probleemi ja vähese koostöö asjaosaliste vahel. Tegu on ülikeerulise teemaga, mis hõlmab kõiki Eesti omavalitsusi, samuti bussifirmasid ja teisi transpordiettevõtteid, eri ministeeriume ja nende allasutusi, piirkondlikke ühistranspordikeskusi, aga ka tee-ehitust ja -remonti ning liinigraafikuid, sealhulgas bussi- ja rongiaegade sobitamist. Ja loomulikult neid, kes busside ja rongidega sõidavad – väga erinevate vajaduste ja võimalustega inimesi õpilastest eakate ja erivajadusega inimesteni välja.
Toon värske näite. Elron muutis Tallinna–Viljandi liinil rongide sõiduaegu ning jättis teatud väljumiste puhul ära Olustvere ja Sürgavere peatuse, mis on põhjustanud Viljandis ja Viljandimaal pahameeletormi. Paljude inimeste elu on pööratud pea peale. Loodetavasti teeb Elron siin vigade paranduse.
Selleks et ühistransport hästi toimiks, tuleb hallata ja omavahel hästi koordineerida erinevaid transpordiliike – bussi ja rongi kõrval ka parvlaevu ja lennukeid – ning taristut. Muudatuste tegemine on seega suur väljakutse, olles otsapidi seotud ka hariduse korraldamise, planeeringute ja keskkonnateemadega.
Paljudele inimestele asendamatu ühistransport on mõistagi ka poliitikute luubi all. Viimasele aastakümnele tagasi vaadates saab öelda, et mitu otsust, näiteks tasuta bussitranspordi teemal, tehti liialt tormakalt. Kõik ei olnud põhjalikult läbi kaalutud ja polnud piisavalt mõeldud sellele, mis saab tulevikus. Tasuta transpordi võimaldamine teatud sihtrühmadele, näiteks õpilastele, on igati õigustatud, kuid ühtlasi tuleb silmas pidada jätkusuutlikkust.
Viimased aastad on ühistransport elanud hirmus, kas aasta lõpuks ikka saadakse riigieelarvest veel raha juurde, et lisakulusid katta. Üldjuhul on saadud. Koostöös rahandusministeeriumiga viisime tänavu veebruaris valitsusse uued rahastamise põhimõtted, mis ka heaks kiideti. Need olid 2026. aasta eelarve tegemisel aluseks.
Kokkulepe seisnes selles, et vajalike kulude katteks on eelarves raha olemas ning erakorralised kulud, näiteks seoses taristu rendiga, kaetakse samuti erakorraliselt ning arvestatakse ka järgmise aastal eelarve sisse. Loodan, et see praktika tuli, et jääda. Näiteks 2024. aastal eraldas riik ühistranspordile 148,5 miljonit eurot ja lisaks veel üle 30 miljoni euro. Sellest 72 miljonit eurot kulus bussiliinidele. Summad kasvavad. Ministeeriumi prognoosi järgi läheb 2029. aastal maakondliku bussitranspordi korraldamine riigile maksma 87 miljonit eurot. Hädavajalik raha tuleb leida ja langetada otsused, mis hoiavad ühistranspordi käigus seal, kus kommertsliinid ei toimi.
Üle peab vaatama ka hanked, et ettevõtjatel tekiks suur motivatsioon pakkuda senisest paremat teenust. Olenemata bussisõitjate arvust saavad ettevõtjad praegu oma raha ikka kätte. Lisaks tuleb viia lõpule ühise piletisüsteemi loomine, et sõitjatel oleks lihtsam oma käike planeerida ja erinevaid transpordivahendeid kombineerida. Need tuleb panna omavahel paremini ühilduma, et bussid ja rongid ei väljuks samal ajal või liiga suure ajavahe tagant.
Reform, mille eesmärk oli tuua bussidesse ja rongidesse rohkem sõitjaid ning aidata kaasa sellele, et igas Eesti paigas oleks elu ja inimesi, peab jätkuma. Ühistranspordi puhul on ülioluline regionaalne mõõde. Tänu sellele pääsevad kümned tuhanded inimesed iga päev liikuma: tööle, kooli, huviringi, poodi, arsti juurde, kalmistule, lähedastele külla. Samuti teenuste juurde, mida me väikeriigina ei suuda igal pool pakkuda.
Kui juhtida ühistransporti vedurist ja mitte vagunist, siis on kõik võimalik. Vastasel juhul tunnevad maal ja väiksemates kohtades elavad inimesed, et riik on neile käega löönud. Kui riigi õhemaks lihvimine jätkub, siis saab maapiirkondadest tõmbekeskustesse liikumise trend hoogu juurde.
Piret Hartman: ühistransport on paljudele inimestele ainus liikumisviis