Täna seisab põllumajandus selgelt teelahkmel: kas jätkata või sulgeda uksed. Euroopa Liit on planeerinud Eesti põllumeestele 1,5 miljardit eurot järgmise perioodi jooksul, kuid lisaks on Euroopa Komisjon planeerinud Eestile ajalooliste toetuste ebavõrdsuse tasandamiseks ligikaudu 546 miljonit eurot lisavahendeid. Viimase kasutamine sõltub riigisisestest otsustest. Just siin peitubki probleem – puudub kindlus, et see raha jõuab põllumeesteni.
Täna on põllumehed tänavatel, et pöörata tähelepanu Eesti toidutootmise olukorrale. See ei ole meeleavaldus – see on hoiatus. Põllumehed ei küsi erikohtlemist, vaid võrdseid võimalusi oma kolleegidega Euroopas, et tagada Eesti inimeste toiduga varustatus. Nad soovivad, et Euroopa Liidu poolt põllumajandusele mõeldud raha jõuaks sinna, kuhu see on ette nähtud – põldudele, lautadesse ja tootmisse, mitte teistesse suurprojektidesse nagu Rail Baltic.
Toit ei ole luksus ega poliitiline mängukann. See on riigi julgeoleku alustala. Eesti toidu tähtsust on raske üle hinnata. Statistika näitab, et ligi 80% Eesti tarbijatest eelistab kodumaist toitu (Maaeluministeeriumi tellitud uuring, 2023). See ei ole pelgalt maitse või värskuse küsimus – see on julgeoleku ning turvatunde küsimus. Venemaa agressioon Ukrainas või ka koroona kriis on näidanud, kui kiiresti võivad tarneahelad katkeda ja hinnad hüppeliselt kasvada.
Põllumajandus ei ole ainult maaelu osa – see on ka oluline majandusharu. Eesti toiduainetööstuse eksport moodustab ligikaudu 10% kogu kaupade ekspordist (Statistikaamet, 2024), olles üks suurimaid eksportsektoreid riigis. See tähendab töökohti, regionaalset arengut ja maksutulu. Kui see sektor nõrgeneb, ei jää mõju ainult maapiirkondadesse – see puudutab kogu riigi majandust.
Kuid põllumajanduse väljakutsed ei ole teoreetilised – need on igapäevased ja väga konkreetsed. Ilmastik muutub ettearvamatumaks, sisendhinnad on tõusnud ning sõda Euroopas on häirinud nii väetiste kui ka energia kättesaadavust. Samal ajal konkureerivad Eesti tootjad ühisturul riikidega, kus toetused on suuremad ja tingimused soodsamad.
Euroopa Komisjon on korduvalt rõhutanud, et EL-i ühise põllumajanduspoliitika (ÜPP) toetuste erinevused liikmesriikide vahel on endiselt märkimisväärsed (Euroopa Komisjon, 2023). See tähendab, et Eesti põllumees ei alusta sama stardijoone pealt kui tema kolleeg näiteks Prantsusmaal või Saksamaal.
Kui me ei taga aga oma tootjatele võrdseid tingimusi, on tagajärjed karmid: kohalik tootmine väheneb, ettevõtted suletakse ja meie poelettidele jõuab üha enam importkaupa. See ei ole ainult majanduslik kaotus – see on strateegiline risk.
Täna seisab põllumajandus selgelt teelahkmel: kas jätkata või sulgeda uksed. Euroopa Liit on planeerinud Eesti põllumeestele 1,5 miljardit eurot järgmise perioodi jooksul, kuid lisaks on Euroopa Komisjon planeerinud Eestile ajalooliste toetuste ebavõrdsuse tasandamiseks ligikaudu 546 miljonit eurot lisavahendeid. Viimase kasutamine sõltub riigisisestest otsustest. Just siin peitubki probleem – puudub kindlus, et see raha jõuab põllumeesteni.
Põllumehed ei saa teha otsuseid aasta kaupa – nende plaanid ning investeeringud ulatuvad aastakümnetesse. Kui riik ei anna selget signaali, ei tule investeeringuid ega arengut.
Küsimus ei ole enam ainult põllumajanduses. Küsimus on selles, kas Eesti suudab kriisiolukorras ise oma rahva ära toita. Toit ei ole valik, mille saame seada küsimärgi alla.
Piret Hartman: toit ei ole valik, mille saame küsimärgi alla seada