Kas riik saab Ida-Virumaa arengut päriselt mõjutada, mis on riigikogu liikmete ning ministrite võimalus?
Mind käivitas seda arvamust kirjutama eelmisel nädalal Põhjarannikus ilmunud riigikogu liikme Meelis Kiili arvamusartikkel, kus ta neid küsimusi käsitleb. Kuigi tema mõttekäigus on kohti, millega olen nõus, ei jaga ma mitmeid tema järeldusi selle kohta, mida on päriselt võimalik teha.
Usun enamasse. Piirkondadesse investeerimine on poliitiline valik ning neid valikuid teevad inimesed riigikogus ja valitsuses.
Usun, et Ida-Virumaal on liikunud asjad paremuse suunas. Matilde Matvere intervjuu saates “Hommik Anuga”, kus ta kirjeldab õpetajana oma elu Narvas, on südamlik näide sellest, et asjad paranevad. Kuid tulemuste saavutamiseks on vaja järjepidevust. Ida-Virumaal on tublisid tegijaid, kes on aastaid eest vedanud, on ettevõtmisi, mis on tulnud, et jääda, on partnereid, kes usuvad sellesse piirkonda ühe enam. Kuid loomulikult on suurte muutuste puhul oluline poliitikakujundajate hoiak regionaalpoliitikasse ning ka Ida-Virumaasse.
Olen ühest küljest nõus Meelis Kiili väitega, et riigil puudub tasand, kes vastutaks regioonide eest. Valitsus ja ministrid vastutavad Eesti eest tervikuna, kuid on selge, et regioonide hääl peab ministeeriumides olema tugevam. Just seepärast soovisime regionaal- ja põllumajandusministeeriumiga luua 4-5 regioonijuhi ametikohta ning selle nimel sai ka koondatud ministeeriumi sees, et seda muudatust oleks võimalik teha.
Plaan oli regioonijuhtidega siduda tihedamalt keskvalitsus ja piirkonnad, et kohalikud huvid oleks paremini esindatud. Ida-Virumaa esindaja ametikoht näitas selgelt, et sellest oli kasu. Kahjuks Reformierakonna ning Eesti 200 valitsus seda suunda ei jätkanud, kui sotsiaaldemokraadid valitsusest lahkusid, ning plaan pöörati tagasi!
Samuti on Kiilil õigus, kui ta ütleb, et kõikide piirkondade suhtes ühesugune maksu- ja regionaalpoliitika toob kaasa investeeringute ja arengu koondumise ühte keskusse. Kahjuks tema enda koduerakond on alati korranud mantrat, et maksud peavad olema ühetaolised ning maksuerisused − olgu mingitele kaupadele või oma potentsiaali avamiseks tuge vajavate piirkondade ettevõtetele − on patt.
Pole üllatus, et suurema töötusega piirkondadele mõeldud piirkondliku töökoha loomise toetuse, millest kolme aasta jooksul said kasu kümned Kagu-Eesti ja Ida-Virumaa ettevõtted, käivitas 2019. aasta alguses toonane tervise- ja tööminister, sotsiaaldemokraat Riina Sikkut. Just siis, kui Reformierakond oli parasjagu opositsioonis.
Kogemus kinnitab, et meie seisukohti Kiiliga eristab üks põhimõtteline asi: suhtumine regionaalpoliitikasse ning Eesti eri piirkondade aitamisse. Sotsiaaldemokraadid usuvad, et piirkondade arengut saab võimestada, regionaalset ebavõrdsust saab ja tuleb vähendada. Reformierakond usub, et see ei ole keskvalitsuse ülesanne. Ning kuigi see on maailmavaateline küsimus, on see lõpuks küsimus sellest, kas riik toetab Ida-Virumaa arengut või mitte.
Kiili kirjutab: “Minister ei ole bojaar, kellelt tuleb arenguid välja kaubelda või kelle soosingut peab otsima.” Tõsi. Aga minister on inimene, kes seab poliitilised prioriteedid ministeeriumis ning kelle käes on valikuvõimalused. Ja valikud loevad.
Kultuuriministrina suunasime ministeeriumiga miljon eurot Ida-Virumaa kultuuritegevusse ajal, mil täiemahuline sõda Ukrainas oli just alanud ja kogukond vajas ühendavaid tegevusi. Sellest rahast kasvas välja ka Jõhvi kontserdimajas toimiv teatriresidentuur. Tegime teadliku otsuse säilitada Jõhvi kontserdimaja riigipoolne toetus. Käivitasime kultuurisaadikute projekti, et Ida-Virumaa − sealhulgas vene keelt kõnelevad − õpetajad teaksid ja külastaksid Eesti kultuuriasutusi ja viiksid sinna ka oma õpilasi.
Regionaalministrina viisime valitsuses läbi kohalike omavalitsuste rahastamise uuenduse, mis tõi Ida-Virumaale miljoneid eurosid − nagu ka paljudesse teistesse maapiirkondadesse. Lõime Ida-Virumaa esindaja koha, et õiglasest üleminekust tulev raha oleks targalt kasutatud ning et piirkonda jõuaks ka muid toetusmeetmeid ja ressursse. Tänu heale koostööle Ida-Viru esindaja ning teiste koostööpartneritega sündis ka Ida-Virumaa keskkonnafond, millest rahastatakse näiteks Püssi kanalisatsiooni kordategemist ja mitmeid teisi eluliselt tähtsaid projekte.
Ministritel on valikud. Küsimus on selles, kas tahetakse ja julgetakse otsuseid teha. Paraku olen just peaministrierakonnaga pidanud nendes küsimustes kõige rohkem vaidlema. Reformierakond ei mõista, et elu ei toimu ainult kuldsetes ringides ning et Eesti kestmiseks tuleb vahel teha rohkem, kui Excel lubab. Maakondade erinev majanduse struktuur ning spetsiifilised väljakutsed nõuavad regionaalseid erisusi ja rätsepalahendusi, mitte väljakutsete ees silmade kinni pigistamist.
Kiili kirjutab ka, et riigikogu liige ei saa koostada teehoiukava, küll aga peab tagama, et need teemad oleksid poliitilistes valikutes nähtavad. Sellega nõustun − aga lisan: maakondadest valitud saadikud ajavadki oma maakonna asja. Olen töötanud riigikogu kantseleis ja näinud saadikuid, kes seisavad järjekindlalt oma piirkonna eest, loovad kontakte ja kontrollivad, kas seadusloome vastab ka kohalikele oludele. Jah, saadikud on erinevad. Aga häid näiteid on.
Poliitika on lisaks kompromissidele valikute tegemise koht. Küsimus on selles, milliseid valikuid tehakse ja kelle nimel. On erakondi ja inimesi, kes usuvad piirkondadesse ja sellesse, et kogu Eesti areng sünnib siis, kui ka äärealad elavad. Ja on erakondi, kelle jaoks piirkondlikud mured jäävad vaid kohalike tegijate kanda.
Lõpuks on see valik valijate käes. Ka Ida-Virumaal.
Piret Hartman: kes usub Ida-Virumaasse? Vastus peitub tegudes