Tihti tunnevad Tallinnast ja Tartust ning kuldsetest ringidest väljapool elavad inimesed, et riik eemaldub neist. Ka Ida-Virumaal. Kuidas olukorda muuta? Lahendus peitub tugevas regionaalses tööstuspoliitikas. Euroopa Liidu uue rahastusperioodi fookuses on kohaliku tootmise ja idapiiri alade toetamine. See annab Ida-Virumaale võimaluse kujuneda üheks Eesti olulisemaks arengumootoriks. Kasutame seda!
Mõnda aega tagasi kirjutas poliitikavaatleja Brit Koppel, kuidas me peame kogu Eestiga otsustama, et tahame Narva inimesi. Minu jaoks ei ole see olnud kunagi küsimus. Ida-Virumaa, sh Narva, on Eesti. Kas me aga oleme riigina Ida-Virumaal hästi hakkama saanud, see on teine asi. Kahjuks ei tunne riigi kohalolu vähenemist mitte ainult Ida-Virumaa, vaid paljud Eesti piirkonnad, mis jäävad pealinnast kaugemale.
Aga mis saab edasi? Õiglase ülemineku 350 miljonit Ida-Virumaal on märkimisväärne raha, kuid mitte piisav selleks, et jõgi teistpidi voolama panna. Euroopa Komisjon on lubanud järgmisel Euroopa Liidu eelarveperioodil pöörata rohkem tähelepanu Venemaaga piirnevatele aladele. Seda infot kinnitasid ka ministeeriumid kevadel, kui Ida-Virumaa esindajad ametnikega Tallinnas kohtumas käisid.
Õiglase ülemineku 350 miljonit Ida-Virumaal on märkimisväärne raha, kuid mitte piisav selleks, et jõgi teistpidi voolama panna.
Paar nädalat tagasi avanes mul võimalus kohtuda Euroopa Komisjoni tööstuse ja siseturu asepeadirektori Maive Rutega Brüsselis. Ta kirjeldas majanduskeskkonda, milles Euroopa asetseb, ning edasisi suundi. Üha rohkem hakkab ühine liit pöörama tähelepanu kohalikule tööstus- ja tootmispoliitikale. Kõik saavad aru, et olukord maailmas sunnib meid tootma kohapeal, et me poleks manipuleeritavad ning et ükskõik mis kriisides saaksime üheskoos hästi hakkama.
Need uudised on Ida-Virumaale väga head: võimalus saada lisainvesteeringuid piirialade sekka kuulumise tõttu ning arendada kohalikku tööstus- ja tootmispoliitikat. Magnetitehas Narvas on üks suurepäraseid näiteid, mis ei ole vajalik mitte ainult meile, vaid on asendamatu lüli Euroopa Liidu paljude ettevõtete jaoks.
Piirkonnad arenevad siis, kui areneb kohalik ettevõtlus ning luuakse juurde tasuvaid töökohti. Just seetõttu asusin regionaal- ja põllumajandusministrina välja töötama regionaalset tööstuspoliitikat. Ida-Virumaal on selleks head võimalused. Oleme üles kasvanud tööstusega, meil on vajalik kompetents ja logistika.
Kunagi ütles peaminister Kaja Kallas: “Ida-Virumaa on peagi kõige innovaatilisem ja ettevõtlikum piirkond, kui muudatusi nutikalt ellu viia.” Olen täiesti nõus, et Ida-Virumaa võiks olla Eesti arengumootor, ning ma usun sellesse siiralt.
Mõned nädalad tagasi toimunud majanduskonverentsil oli mul võimalik tutvustada ministeeriumis tehtud tööd. Regionaalse tööstuspoliitika raames välja käidud ideed baseeruvad kohalike omavalitsuste ning ettevõtlusega tegelevate valdkondlike organisatsioonide käest kogutud ettepanekutel ja tagasisidel. Kohalike eestvedajate arvates peaks tööstuspoliitika koosnema kolmest peamisest sambast: vajaliku taristu olemasolu, kapitali kättesaadavus ning toetav maksukeskkond.
Vajalik taristu tähendab side-, elektri-, vee- ja kanalisatsioonitaristu olemasolu. Ida-Virumaa tööstuspargid on hea näide sellest, kuidas tööstuseks ettevalmistatud alad suurendavad ettevõtjate huvi oma tootmine püsti panna. Kuid vajaliku taristu alla kuulub ka töötajate jaoks vajalik elukeskkond, sealhulgas nüüdisaegsed elamud.
Näen kaht olulist faktorit, mis võiks anda veel omalt poolt tõuke. Väga pikalt puudus seadusandluses KOVi ülesandena kohustus arendada ettevõtlust. Nüüd on see ülesanne seatud, kuid puuduvad motivatsioonitegurid muu hulgas KOVide rahastamine , mis võiksid reaalselt motiveerida omavalitsusi selles suunas liikuma. Teine oluline võimalus on eurovahendeid planeerides seada maapiirkondadele soodsamad nõuded, mis tooks väärtuslikku uut tootmist ka mujale peale Harju- ja Tartumaa.
Kättesaadav kapital tähendab seda, et ka riigi antud laenud, sealhulgas maaelu edendamise sihtasutuse ning ettevõtluse ja innovatsiooni sihtasutuse poolt, oleksid maapiirkondades tegutsevate ettevõtete jaoks veel kättesaadavamad. Tuleks ehk kaaluda ka uutele ja alustavatele ettevõtetele madalamaid intressimäärasid.
Kolmandaks tuleks analüüsida maksusoodustusi piirkondades, kuhu soovime kiiremas tempos ettevõtlust suunata. Võiks otsustada, et energia liitumistasu, ülekandetasud, taastuvenergiatasu ja elektriaktsiisi määr oleksid väljaspool Harju- ja Tartumaad praegusest madalamad.
Need ettepanekud ei ole utoopia, vaid meie naaberriikides rakendatud tegevused kohalike tegijate toetamiseks. Kui me ei näe regionaalpoliitikas enam võimalust, vaid probleemi, siis olukord ei muutugi. Mina usun regionaalpoliitikasse. Usun, et piirkondade elujõulisuse tagab ettevõtluse mitmekesisus, mis omakorda suurendab turvalisust, tagab parema elukeskkonna ning lõppkokkuvõttes tugevdab Eesti arengupotentsiaali.
Praegu teeb Euroopa Liit otsuseid tuleviku kohta. Meil ei ole ressursipuudust küsimus on, kuhu see ressurss liigub. Peame tegema Ida-Virumaal omavahel tihedat koostööd ning olema otsustajatele lähedal. Regionaalne tööstuspoliitika ning kohalik tootmine aitavad meil tagada jätkusuutliku arengu Ida-Virumaal. On, mille nimel pingutada.
PIRET HARTMAN Kasutame võimalust muuta Ida-Virumaa Eesti majandusmootoriks