Riiklik huvihariduse ja -tegevuse toetus ei tohi kohalikele omavalitsustele väheneda. Fookuses peavad olema teenuse kvaliteet, ligipääs ja motiveeritud õpetajaskond. Lisaks tuleb ka huvihariduses üle minna eesti keelele, kirjutab sotsiaaldemokraatide peasekretär, endine kultuuriminister Piret Hartman äsjailmunud inimarengu aruande valguses.
Eelmisel nädalal esitletud inimarengu aruanne „Haridus ühiskonna peeglis“ annab ausa ja vajaliku pildi Eesti hariduse seisust, sh huvihariduses toimuvast. Aruanne näitab selgelt, et huviharidus ja -tegevus ei ole pelgalt vaba aja sisustamine, vaid üks mõjusamaid hariduslikke ja sotsiaalseid investeeringuid, mis parandab õpitulemusi ja vähendab noorte riskikäitumist.
Paraku ei ole huviharidus täna kõigile võrdselt kättesaadav. Aruande andmetel osalevad huviringides märksa sagedamini kõrgema sissetulekuga perede lapsed, samal ajal kui madalama sissetulekuga peredes jääb osalus oluliselt väiksemaks. Eriti murettekitav on olukord teismeliste seas.16-19-aastastest osaleb huvihariduses vaid umbes veerand. Samuti ilmneb tugev regionaalne lõhe: maapiirkondades on huvihariduses osalejaid märksa vähem kui linnades. Aruanne toob välja, et kui linnades ja väikelinnades osaleb huvihariduses üle poole lastest (vastavalt 51% ja 52%), siis maal elavate laste seas vaid 31%. Põhjused on teada – kaugused, transpordiprobleemid, piiratud valik ja perede rahalised võimalused.
Need ei ole pelgalt statistilised näitajad. Aruanne osutab selgelt, et koolitee katkestajaid on rohkem nende noorte seas, kes huvihariduses ei osale. Samuti pannakse enamik noorte õigusrikkumisi toime just koolivälisel ajal. Seetõttu tuleb huviharidust käsitleda mitte kuluna, vaid ennetusmeetmena, mille mõju ulatub haridusest turvalisuseni.
Tean huvihariduse mõju ka isiklikust kogemusest. Algklassides ei olnud ma õpitulemuste poolest edukas ning prognoosid minu haridustee osas olid pigem tagasihoidlikud. Kuid kooli kõrvalt tegutsesin näiteringis ja ansamblis, hiljem lisandusid kunstikool, täppisteaduste kool, looduskool ja õpilasesindus. Just huviharidus andis vajaliku enesekindluse, loovuse ja oskuse suhelda ning see kandus otseselt üle ka tavakooli. Keskkooli lõppedes avanes mul võimalus valida mitme ülikooli vahel. See kogemus ei ole erandlik – usun, et sarnaseid lugusid on Eestis tuhandeid.
Huviharidus ei toeta üksnes üksikuid lapsi ja noori. See loob aluse ka meie kultuuri kestlikkusele, kasvatades nii tulevasi loovisikuid kui ka teadlikku publikut. Just seetõttu vajab huviharidus teadlikku ja pikaajalist poliitilist tähelepanu, sest lisaks meie laste ja noorte tulevikule, hoiab ta meie identiteeti.
Ettepanekud, et huviharidus oleks kõigile kättesaadav
Mida siis teha selleks, et huvihariduse oleks kättesaadav? Esiteks keelereform tuleb teha ka huvihariduses ja -tegevuses. Nii nagu oleme seadnud eesmärgiks eestikeelsele õppele ülemineku üldhariduses, tuleb sama põhimõte rakendada ka huvihariduses. Riigi ja kohalike omavalitsuste toetust tuleks anda vaid neile huvikoolidele, kes teevad seda eesti keeles. See loob toetavat keelekeskkonda ja panustab eri emakeelega noorte lõimumisse. Tulevikus tõstab aga kõigi noorte konkurentsivõimet tööturul.
Teiseks, huvihariduse ja -tegevuse toetus kohalikele omavalitsustele peab taastuma ette nähtud mahus. Kui toetus loodi pea kümme aastat tagasi eesmärgiga suurendada mitmekesisust ja toetada eelkõige maapiirkondi, siis tänaseks on selle rahaline maht oluliselt kahanenud – algselt 15 miljonilt 9,2 miljonile ehk kogusumma on üle kolmandiku võrra väiksem!
Lisaks tuleb üle vaadata toetamise eesmärk. Pelgalt uute huviringide lisamine ei taga jätkusuutlikkust. Fookuses peavad olema teenuse kvaliteet, ligipääs ja motiveeritud õpetajaskond. Kuna maapiirkondades on laste ja noorte ligipääs huviharidusele märgatavalt väiksem, siis tuleks kaaluda maapiirkondade toetamise suurendamist, et tekkinud lõhesid leevendada. Lisaks vastavale toetusele tuleks kaaluda palgatoetuse laiendamist lisaks treeneritele ka kvalifitseeritud huvihariduse õpetajatele.
Oluline on kohalike omavalitsuste vaheline koostöö. Kõiki huviringe ei ole mõistlik igas koolis või omavalitsuses dubleerida – targalt korraldatud koostöö ja toimiv ühistransport võimaldavad lastel ja noortel jõuda sisuka tegevuseni ka siis, kui see ei asu kodu kõrval. Seega ei ole mõistlik ühest küljest kehtestada lastele ja noortele piletihindu, teisalt tuleb üle vaadata senine liikumise graafik.
Huvihariduse kõrval ei tohi unustada ka sisukat huvitegevust. Kaasaegsed noortekeskused saavad olla palju enamat kui lihtsalt ajaveetmise kohad. Näiteks ettevõtlikkust toetavad keskused, kus noored saavad arendada ideid ja oskusi, loovad tugeva seose hariduse, tööelu ja kogukonna vahel. Viimane hea näide sellest on Võru linnas tegutsev HUUB, mis toetab noori teadmiste, vajalike ekspertide, loodud keskkonnaga, et noorte ideed läheksid lendu. Keskuses pannakse noored tegema koostööd, kuid lisaks oma äriidee väljatöötamisele, panustavad nad ka kohalikesse algatustesse.
Kui tahame vähendada hariduslikku ebavõrdsust, ennetada noorte riskikäitumist ja toetada regionaalset arengut, siis ei saa huviharidust käsitleda kõrvalise teemana. Igal lapsel ja noorel Eestis peab olema võimalus vähemalt üheks huviringiks – sõltumata seejuures vanemate sissetulekust või elukohast. Huviharidus on investeering, mille kasu ulatub kaugele tulevikku. Meil on selleks olemas pikaaegsed traditsioonid, tublid õpetajad ja juhendajad ning võimas kogemus, et olla ka siin maailma parimad.
Piret Hartman: huviring ei tohi sõltuda lapse elukohast või vanemate rahakotist