Seakatku levikut on võimalik teatud piirini ohjata, aga teadmatus Venemaa metsades ja farmides toimuva osas teeb olukorra ennustamatuks.
Seakatku levik on paljudes Euroopa riikides kurb tõsiasi ja kahjud ulatuvad kümnetesse miljonitesse eurodesse. Koostöö riikide vahel on äärmiselt tihe ja seda eriti üliolulise infovahetuse osas. Läbi koostöö on võimalik operatiivselt tekitada piirangutsoone ja sulgeda alasid sigalate ümber. Seda kõike on võimalik teha vaid meiega usaldusväärseid andmeid jagavate riikidega.
Seakatku vastu võitlemisel on meie kõige nõrgem lüli meie naabrid idas ehk Venemaa ja Valgevene. Sõltumata meie pingutustest ja kütitud metssigade arvust ei saa me lahendada ära sealt tulevat ohtu. Metssead liiguvad suhteliselt vabalt üle riigipiiride ja kuigi piirid on aastate taguse ajaga võrreldes oluliselt paremini kindlustatud, ei suuda me kuidagi lähiajal kõiki piire Venemaa ega Valgevenega loomakindlaks teha.
Teeme seda, mida me saame, ja selles osas on tervitatav riigi plaan osta kokku seakatku tõkestamiseks kütitud metssigu. Seda ideed on arutatud juba pikalt ja praegu on see kõige mõistlikum valik. Seda sammu on toetanud ka mitmed eelmised valdkonna eest vastutavad ministrid ja see on konkreetne meede ning pikemas vaates ka kõigile osapooltele kasulik. Erilahendusi seakatku ohjamiseks on kasutatud juba kümme aastat tagasi.
Läbi nn konservide meetme saab loodetavasti taastatud sigade normaalne populatsioon metsades ja kõrge toiteväärtusega lihakonservid jõuavad reservi meie ladudesse või Ukraina rindele. Vähemalt idee järgi nii peaks see olema. Seejuures on oluline koostöö kõigi osapoolte vahel, et suures küttimishoos järgitaks kõiki reegleid ja seadusi.
Omaette küsimus ongi küttimiseks lubatavad viisid ja erilahendused. Ühelt poolt on eriolukordade lahendamiseks mõistlik lubada jahipidamises erilahendusi, aga see peab olema selgelt piiritletud perioodiga. Näiteks sisuliselt piiranguta öösihiku kasutamine on kriisiolukorras mõistetav, kuid tavaolukorras see jahipidamise igapäevasesse arsenali ei peaks kuuluma.
Eesti inimene sööb palju sealiha ja seda ei saa kuidagi eirata. Samal ajal on kodumaine seakasvatus olnud aastaid tuulte ja tormide käes ning lisaks seakatku levikule on sektorit räsinud üldised väljakutsed nagu sisendhindade kasv, eksportturgude muutus, odavama sealiha sissevool mujalt Euroopast, investeeringuteks ja aretusteks vajalike vahendite nappus.
Selle kõige tulemusena on seakasvatajaid jäänud aastatega üha vähemaks ja nüüdse olukorra valguses tundub see trend vaid jätkuvat. Lihtsaid valikuid ei ole ja ühest lahendust probleemidele on võimatu leida. Vähim, mida seakatku leviku taustal saab teha, on suurema tähelepanu koondamine sektorile ning vajadusel erinevate meetmete ümbervaatamine ja erandite küsimine.
Sealiha osakaalu olulist vähenemist eestlaste toidulaual on aastaid ennustatud, aga reaalsus on midagi muud. Mida rohkem sellest lihast moodustab Eesti oma toodang, seda parem meie inimeste tervisele ja riigi majandusele.