Sünnist saati tartlanna. Vahepeal olen 18 aastat Tallinnas töötanud ja elanud. Tartu on siiski mu kodu ja süda.
Olen ajaloolane, ajaloo- ja ühiskonnaõpetuse õpetaja, lisaks oman magistrikraadi raamatukogunduses ja haridusteaduse valdkonnas.
Olen Eesti Akadeemiliste Naiste ühingu EANÜ liige. Nelja täiskasvanud tütre ema ja kahe tubli poisi vanaema.
Pean oluliseks:
- Koolimajad kui hariduse templid tuleb korda teha! Veeriku kooli õpetajana pean tunnistama, et nii meie kool kui mitmed Ülejõe linnaosa koolid ootavad aastaid(!) kannatlikult renoveerimist. Aeg on paraku kõvasti edasi liikunud ja olukord nõuab nüüdseks juba renoveerimise asemel uute koolimajade ehitamist. Õpimotivatsiooni üle õpilastega vesteldes on öeldud, et selline koolimaja ei kutsugi edukalt õppima!
- Õpetajad (üldhariduskoolis, huvikoolis ja lasteaias) vajavad rohkem tunnustamist ja märkamist! Seda pole vaja teha ainult Õpetajate päeval, vaid Tartu linn võiks leida võimalusi rahalist boonust pakkuda ka siis, kui riik palkasid vaid pisku eest tõstab. Mitmed vallad ja isegi Tallinn omavalitsusena on selleks vahendeid leidnud. Õpetajatele uusi arenguvõimalusi pakkuda (täiendamine välismaa koolides jne.) Kes tegelikult on Tartu vaimu kandjad? Kõnekas on, et Tartu Teerajajate alleel ei ole üldhariduskoolide õpetajate jalajälgi.
- Tartu ei ole ainult nooruse linn, vaid ka eakate linn! Linnapildis on vähe pinke, kus vanainimene saaks puhata. Bussipeatustes ja Rüütli tänaval ja siin-seal, aga sellest ei piisa. Linnaliini bussid sõidavad küll justkui graafiku järgi, aga tihti on peatustes mitu liini järjestikku ja siis tükk aega ei tule ühtki neist. Bussi väljumiste tablood ei tööta alati korrektselt. Kvartali tabloo on ilma näiduta juba aastaid. Aga ühistransporti kasutavad enamuses just vanurid ja nad ei pruugi osata telefonist bussi aegasid osata vaadata. Linna tänavate, parkide ning kõige muu puhul palun mõelgem rohkem eakate vaatenurgast.
