Muudkui mõtleme ja analüüsime ja arutame. Aga ei otsusta ega tee. Kunagi oli Eesti enesekuvand teine: olime riik ja rahvas, kes oskas kiiresti haarata muutuvas maailmas avanevatest võimalustest ning panna need muutused enda kasuks tööle. Nüüd oleme uppumas riikliku ambitsioonituse mutta.
Tegin hiljuti riigile ettepaneku rajada uus multifunktsionaalne suurhall Ülemiste kaubajaama territooriumile. Tallinna arhitektid teostasid ruumilise analüüsi ning leidsid, et just see asukoht oleks suurhallile sobilik: maa-ala on piisavalt suur ning koht on väga hästi ühendatud ülejäänud linna, Eesti kui ka muu maailmaga. Ettepanek pälvis üksjagu vastukaja, millest joonistus välja kolm vektorit. Kommenteerin neid kõiki eraldi.
Esiteks, Tartu küsimus. Zombina ärkas taas ellu regionaalpoliitiline arutelu. Miks me peaksime ehitama suurhalli Tallinnasse, kui on olemas Tartu? Mulle tõesti Tartu väga meeldib ning Eesti vajab tugevat regionaalpoliitikat, aga suurhall ei ole selleks sobilik objekt.
Suurhalli suuruseks peab olema 12-15 000 pealtvaatajat, et ta täidaks oma eesmärki võõrustada siin suuri spordi- ja kultuurisündmusi. Enamik publikust tuleb kokku üle Eesti ja arvestatav hulk välismaalt. Näiteks oli hiljuti Riia korvpalli EM-finaalmängudel ligi 15 000 eestlast, teiste riikide fännidest rääkimata.
Tallinna majutusasutustes on statistikaameti andmetel 20 000 voodikohta. Tartus on voodikohti 3000. Seega, Tartul puudub kõige elementaarsem võimekus suursündmuste võõrustamiseks. Inimestel ei ole seal lihtsalt kusagil ööbida.
Ärme ka unusta, et Eesti tervikuna on Euroopa mõistes raskesti ligipääsetav paik, kuna meie lennuühendused on nigelad. Võib ju tahta, et kaugemalt tulijad veedaksid lisaks ümberistumisega lennureisile veel 2-3 tundi rongis või bussis, et jõuda armsasse ülikoolilinna. Reaalsuses vähendab täiendav vahemaa suurürituste atraktiivsust, mistõttu nii mõnigi popstaar või sporditurniir läheb taas pigem Riiga või Helsingisse.
Ühendused on selles äris võtmetähtsusega. Just seepärast pakub Tallinn asukohaks Ülemistet, mis on 800 meetrit Rail Balticu terminalist ning 1,5 kilomeetrit lennujaamast.
Teiseks, raha küsimus. Uus suurhall maksaks hinnanguliselt 90 miljonit eurot. See on suur summa. Tegin ettepaneku, et kui riik oleks valmis ehitama suurhalli, siis linn võtaks enda peale kogu ümbritseva ruumi ning juurdepääsuteede välja ehitamise, mille maksumuseks on suurusjärgus 20 miljonit eurot.
Riigieelarve seis ei ole kiita, ent selle objekti puhul peame hoidma meeles, et see ei ole lihtsalt üks kultuuriinvesteering teiste seas, mis riigi püsikulusid kasvatab. Vastupidi, peaksime käsitlema halli ehitust majanduskasvu toetava investeeringuna. Esiteks, korralik suurhall toob siia suuri kontserte, võistlusi ja ärikonverentse, mis katavad ära suurhalli jooksvad kulud, aga olulisel määral ka investeeringu enda. Näiteks on Riia Arena erakätes ning suudab end ise ära majandada. Usun, et hästi läbi mõeldud kontseptsioon toimiks turutingimustel ega vajaks avaliku sektori toetust.
Ent sellise investeeringu puhul peame hindama ka laiemat majandusmõju. Isegi kui hall ise ei tooda kasumit, siis suured sündmused meelitavad Eestisse turiste, kes jätavad siia raha, mis praegu liigub Helsingisse ja Riiga. See raha jõuab hotellide ja restoranide käibesse ning sealt ka riigieelarvesse täiendava maksutuluna. Lisaks suureneb lennuliinide täituvus, mis muudab otselennud Tallinnasse lennufirmale atraktiivsemaks.
Täna on Tallinn kontsertpaigana konkurentsivõimeline suvisel ajal, nagu näitab sellesuvine tihe programm Lauluväljakul. Ülejäänud aasta suurimad üritused lähevad meist aga mööda, kuna õues ei ole ilma ja katuse all ei ole piisavalt suurt saali.
Täiendav tulu ei ole tühi lootus, rahvusvahelised üritused tõesti toovad raha sisse. Tallinna linn on juba mitu aastat toetanud madalhooajal konverentside korraldamist Tallinnas ning mõõtnud ka kulutõhusust. Julgen öelda, et see on olnud üks tõhusamaid meetmeid: 2023. aastal andsime 200 tuhat eurot toetust ning tõime Tallinna majandusse 6 miljonit lisaeurot.
Suurhall võimaldaks korraldada palju suuremaid üritusi ning seekaudu võimendaks ka turismi majanduslikku panust. Teame ju seaduspära: inimesed, kes lendavad teise linna kontserdile või spordimängule, jäävad sihtkohta veel 2-3 päevaks, et linna avastada. See kõik on täiendav raha meie majandusse.
Pean täielikult nõustuma Urmo Soonvaldiga, kes rõhutab vajadust viia suurhalli arutelu lahku korvpallist ja isegi spordist tervikuna. Peaksime nägema seda investeeringut majandusarengut toetava sammuna. Seda projekti peaks juhtima majandus-, mitte kultuuriministeerium (kes on ka oskuslikult selle enda pealt Eesti Olümpiakomiteele delegeerinud).
Kolmandaks, 2029. aastaks ei jõua. Nelja aasta pärast toimuvad Tallinnas korvpalli EM-finaalmängud, mille saamisel oli meie suurimaks takistuseks just korraliku halli puudumine. Õnnestusime sel korral, kuna Eesti Korvpalliliidu eestvedamisel tehti tugevat tööd, et saada vajalik toetus, ent nii FIBA tehnilised hindajad kui ka Euroopa juhatus tõid halli ebapiisava suuruse kriitikana välja.
Kevadel tõstatas spordiavalikkus küsimuse, kas võiksime juba 2029. aastaks halli valmis saada, kuid üsna ruttu ütles riik, et kuidagi ei jõua. Pean tunnistama, et mind selline hoiak hämmastab. Kas tõesti ei suuda Eesti riik nelja aastaga ehitada valmis ühte mitte kuigi keerulist hoonet? Kuhu on kadunud meie arenguambitsioon?
Just seepärast lasin Tallinna arhitektidel hinnata, kas poliitilise tahte olemasolul oleks võimalik saada hall valmis 2029. aastaks. Vastus on: jah, see on võimalik. Graafik oleks pingeline, aga see on tehtav.
Mind hämmastab, kuidas Eestis on järjest juurdunud „BANANA-mentaliteet“, nagu kunstnik Flo Kasearu selle tabavalt nimetas: Build Absolutely Nothing Anywhere Near Anyone ehk ärme ehita mitte midagi mitte kusagile mitte kellegi lähedale.
Muudkui mõtleme ja analüüsime ja arutame. Aga ei otsusta ega tee. Kunagi oli Eesti enesekuvand teine: olime riik ja rahvas, kes oskas kiiresti haarata muutuvas maailmas avanevatest võimalustest ning panna need muutused enda kasuks tööle. Nüüd oleme uppumas riikliku ambitsioonituse mutta.