Valitsuse hiljutine otsus anda energeetika– ja keskkonnaministrile volitus korraldada uus maismaatuuleparkide vähempakkumine on samm õiges suunas. Aga seda on liiga vähe ja liiga hilja. Valitsus räägib energiasõltumatusest ja „taskukohastest hindadest“, kuid samal ajal on Eesti juba aastaid elanud olukorras, kus reaalseid uusi tootmisvõimsusi lisandub liiga aeglaselt, vana tootmine amortiseerub ja import aina kasvab.
Valitsus on andnud teada, et selle aasta I kvartalis korraldatava maismaatuule vähempakkumise maht on 1 TWh aastas, võimalusega tõsta see 2 TWh-ni, ning tootmisseadmed peavad valmima hiljemalt 2030. aasta lõpuks. See tähendab lihtsas keeles, et isegi parimal juhul jõuab täiendav odavam tuuleelekter turule alles 4–6 aasta pärast – ja just nii pika ajahorisondi pärast ongi tänane otsus pigem „kahjude vähendamine“, mitte ennetav juhtimine.
Otsuste puuduse tõttu seisavad ka meretuulearendused, mille planeeringud on merealal kehtestatud juba aastaid tagasi. Täna saime teada, et valitsus jätkuvalt alles hakkab vastavaid meetmeid analüüsima.
Probleem on selles, et uut tootmist on liiga vähe just neil aastatel, kui tarbimine kasvab ja impordisõltuvus suureneb. Eleringi varustuskindluse vaates kasvab elektritarbimine ligikaudu 8,7 TWh-lt 2030. aastaks 10,4 TWh-ni ja 2035. aastaks 12,2 TWh-ni.
Puudujääk süveneb, otsustamatuse hind on ränk
Tarbimine kasvab tõenäoliselt veelgi kiiremini, hiljutine uudis Lääne-Nigula valda andmekeskuse rajamisest tähendab, et ainuüksi see keskus tarbib ligi 1,5 TWh elektrit aastas. Eelmisel aastal Eestis tarbitud elektrist toodeti siin vaid 5 TWh. Ehk siis üks andmekeskus tarbib Eestis praegu toodetavast elektrist peaaegu kolmandiku.
Samal ajal lisandub järgmise viie aasta jooksul hinnanguliselt vaid mõnisada megavatti tuulevõimsust. Ja muid võimsusi samuti vaid näpuotsaga. Kui sellise tempoga jätkame, süveneb elektridefitsiit veelgi (praegu 4 TWh ja 5–6 TWh 2030) – ja see tähendab kõrgeid hindu, nõrgemat varustuskindlust ning järjest suuremat riski energiajulgeolekule. Eelmisel aastal importis Eesti juba ligi 40% tarbitud elektrist. See ei ole enam „ajutine erand“, vaid uue normaalsuse algus, sest poliitilised otsused on jäänud tegemata.
Sotsiaaldemokraadid on korduvalt rõhutanud: ükski seadusemuudatus ei tooda ühtegi kilovatt-tundi elektrit. Turule toovad elektrit ettevõtjate investeeringud ja need tulevad siis, kui riik annab selge, usaldusväärse ja kiire signaali. Taastuvenergia koda on toonud kõneka näite: kui Eestis oleks olnud 800 MW võimsusega tuulepark, oleks selle aasta jaanuaris olnud hind ligi poole võrra odavam ja tarbijad oleksid maksnud 75 miljonit eurot vähem – ühe kuuga. Aasta lõikes räägime juba sadadest miljonitest eurodest, mille maksavad meie pered ja ettevõtted. See ongi Reformierakonna otsustamatuse tegelik hind.
Oleme puhta energia ehitamisel maha jäänud
Kogu maailm liigub suunas, kus kapital eelistab puhast energiat: rahvusvahelise energiaagentuuri (IEA) andmetel ulatusid globaalsed energeetikainvesteeringud 2025. aastal umbes 3,3 triljoni dollarini, millest 2,2 triljonit läks puhastesse lahendustesse: taastuvenergiasse, võrkudesse, salvestusse ja energiatõhususse. USA-s rajatud uutest võimsustest moodustas taastuvenergia 93% – isegi Trump ei peata seda, sest energeetikaotsuseid teevad osariigid iseseisvalt. Euroopas oli see protsent 92.
Elektritarbimine kasvab kiiresti ja varustuskindlusest on saanud julgeolekuküsimus. Eesti ei saa endale lubada, et jääme kogu maailmast ja isegi lähinaabritest lootusetult maha. Niimoodi jalgu järel lohistades kaotame majanduse konkurentsivõimes. Investeeringud liiguvad sinna, kus elekter on odavam, stabiilsem ja kindlam.
Valitsus räägib energiasõltumatusest, aga lähiaastatel sõltuvus impordist suureneb. Just Reformierakonna saamatus, argus ja otsusekindluse totaalne puudumine on viinud meid väga keerulisse olukorda. Selle erakonna „kindlates kätes“ on olnud energeetika eest vastutava ministri portfell viimased neli aastat ja peaministri portfell viis aastat.
Vajame ka meretuult, vesisalvestit ja koostootmisjaamu
Sotsiaaldemokraatide nimel andsin riigikogus üle otsuse eelnõu, mis nõuab valitsuselt konkreetseid otsuseid ja meetmeid veel 2026. aasta jooksul: maismaa- ja meretuule- ning juhitavate võimsuste vähempakkumiste läbiviimist, vesisalvesti rajamiseks garantiimeetme väljatöötamist, erinevate tööstuste juurde rajatavate väiksemate koostootmisjaamade elektrivõrku liitumise võimaldamist ja soodustamist.
Tegime ettepaneku planeerida riigieelarvesse CO2 kvoodikaubandusest laekuvatest vahenditest maksta kinni taastuvenergia tasu uute investeeringute toetamiseks. See võimaldab kiirendada investeeringuid ja vähendada taastuvenergia tasu eratarbijate ja ettevõtjate elektriarvetel.
Tänapäeva energeetikas loeb ettenägelikkus ja ajastus. Plaanid ja kavad elektrit ei tooda, seda teevad õigeaegsed otsused, mis kiirendavad energeetikasse investeerimist.