Kui Eesti majanduse seis on hea, siis miks see ei kajastu inimeste heaolus?
Viimasel ajal teatavad valitsuse liikmed, kui hea on ikka Eestis elada. Peaminister Kristen Michal jutustab maksuküüru kaotamise – kurikuulsa ”võidu” – voorustest, mis siis, et kasu läheks pigem paremal järjel olijatele, aga laenu arvelt ”küüru” kaotamise maksavad hiljem kõik maksumaksjad kinni. Majandusminister Erkki Keldo reklaamib Delfis Eesti majanduse tugevust. Rahandusminister Jürgen Ligi ründab võrdõigusvoliniku tellitud Praxise raportit, millest järeldub, et kõige vaesemad, aga ka üksikvanemad ja eakad on maksumuudatustest pigem kaotanud, kui võitnud. Ligi pole sellega nõus, väites, et miinimumpalk ju ikka tõuseb ja pensione (veel?) indekseeritakse.
Paraku näitavad andmed teistsugust pilti, kui uurida, milline on Eesti inimeste ja majapidamiste majanduslik heaolu.
Oleme jõudnud viie Euroopa suurima palgavaesusega riigi sekka
Võtame alustuseks miinimumpalga. Euroopa Parlament võttis juba 2022. aastal vastu väärika miinimumpalga direktiivi, mis sätestab, et miinimumpalk peab olema väärikaks toimetulekuks piisav. Konkreetse soovitusena tuuakse direktiivis välja eesmärgi, et miinimumpalk võrduks kas 50 protsendiga keskmisest palgast või 60 protsendiga mediaanpalgast.
Olukorra tõsidust arvesse võttes sõlmiti kolm aastat tagasi 2023. aastal hea tahte lepe, mis nägi ette miinimumpalga ajatatud tõstmist 50 protsendini Eesti keskmisest palgast. Ometi kõigest mõni nädal pärast läinud aastal valitsusest sotside välja viskamist teatas majandusminister Erkki Keldo kohtumisel ametiühingutega, et ta ei pea seda lepet enam valitsusele siduvaks – valitsus ei hakka selle täitmiseks midagi tegema. Otsuste esimesed viljad ei lasknud end kaua oodata: selle aasta miinimumpalgas suutsid ametiühingud ja tööandjad kokku leppida alles pärast kalendriaasta algust, 1. jaanuari asemel hakkas uus miinimumpalk kehtima alles alates 1. aprillist ning selle tõusu protsent osutus viie aasta madalaimaks.
Milline on tulemus? Eestis on alampalga suhe keskmisse palka ka selle suhe mediaanpalka on üks ELi madalamaid – halvem seis on ainult Lätis. Ostujõu pariteedi metoodika järgi ehk hinnataseme erinevusi arvesse võttes on Eesti miinimumpalga ostuvõime suisa ELi madalaim. Pole üllatav, et Eurostati andmetel elas 2025. aasta seisuga Eestis suhtelises vaesuses 10,1 protsenti hõivatutest. Ka selle näitaja poolest, mida nimetatakse palgavaesuse määraks, on Eesti ELi liidrite seas – meist eespool on ainult Bulgaaria, Hispaania, Rumeenia ja Itaalia. Olemegi jõudnud viie Euroopa suurima palgavaesusega riigi sekka!
Pealekauba kuulume kolme EL-i madalaima majapidamiste tarbimisega riigi hulka
Ka üldine Eesti inimeste ostuvõime pole kiita. Majanduse hea seisu reklaamijad hea meelega kasutavad selliseid mõõdikuid nagu SKP elaniku kohta – ja nominaalis ongi see Ida-Euroopa mõistes üpris korralik. Paraku ei arvesta selline lähenemine kahe asjaoluga. Esiteks SKP näitab kõigi Eestis aastas toodetud kaupade ja teenuste väärtust, või, alternatiivselt, kõigi kaupade ja teenuste tarbimist Eestis. Ometi ei tarbi ju kaupu ja teenuseid ainult majapidamised ehk inimesed, vaid seda teevad ka ettevõtted investeeringute näol ja valitsussektor. Teiseks räägitakse pahatihti SKP-st jooksevhindadest, mis aga ei arvesta tõsiasjaga, et Eesti hinnatase on konkurentsitult Ida-Euroopa kõrgeim, ületades eelmisel aastal EL-i keskmist – eurosid võib taskus rohkem olla, kuid ka hinnad on märksa kõrgemad.
Seetõttu mõõdab Eurostat EL-i inimeste materiaalset heaolu ka sellise mõõdiku abil, mille nimetuseks on AIC ehk Actual Individual Consumption (tegelik individuaalne tarbimine) – selle mõõdiku arvutamiseks võetakse arvesse ainult majapidamiste aastas tehtud kulusid ning kohendatakse neid hinnatasemega.
Ning kui vaadata hiljuti Eurostati avaldatud tegeliku tarbimise näitajaid elaniku kohta, siis Eestis on need ühed EL-i madalaimad: Eesti inimesed tarbivad ostujõu pariteedi järgi ainult 74% EL-i keskmisest – tegeliku tarbimise järgi jääme enam kui veerandi võrra maha keskmisest eurooplasest. Õigupoolest meist kehvem näitaja on ainult kahes EL-i riigis: sel kevadel Orbani 16 aastat kestnud ikkest vabanenud Ungaris ja Lätis – mõlemas on see näitaja 73% EL-i keskmisest. Niisiis, kuulume kolme EL-i madalaima majapidamiste tarbimisega riigi hulka.
Võrdluseks: Leedus on vastav näitaja 87% EL-i keskmisest ja Poolas 88%. Nad suudavad tarbida ligi kuuendiku võrra rohkem kui meie.
Säästude poolest samuti ei hiilga
Siin võidakse öelda, aga äkki eestlased ei loobi raha tuulde ja lihtsalt elavad teistest eurooplastest säästlikumalt – ei ela võlgu, vaid panevad vaba raha hoiustesse ja aktsiatesse?
Paraku ei kinnita andmed sellist väidet. Kui EL-is keskmiselt oli 2024. aastal majapidamiste säästumäär 14,36% kogusissetulekutest – just nii palju raha jätsid majapidamised kulutamata -, siis Eestis oli vastav näitaja 7,3%, Leedus 7,63% ja Poolas 7,7%. Meie inimesed säästavad suhtena sissetulekutesse keskeltläbi sama palju (või, Euroopa vaates sama vähe) kui leedukad ja poolakad, kuid saavad endale poes lubada oluliselt vähem. Niisiis meie inimeste majandusliku heaolu mahajäämus enamikest ülejäänud EL-i riikidest on igati reaalne, ega ole seletatav suurema kalduvusega säästma.
Kuid kui SKP kasv ei jõuagi keskmise inimeseni, madalapalgalistest rääkimata, kas meie majandus on siis tugev? Või siiski peame sihtima sellist majanduse mudelit, kus majandusliku heaolu kasv kajastub ka enamike Eesti inimeste isikliku heaolu kasvus? Kaugele pole vaja minna – tuleb võtta eeskuju edukamatest EL-i riikidest, olgu miinimumpalga suhtelise taseme; madalapalgalisi, noori ja eakaid säästva progressiivse maksusüsteemi või tugeva riikliku tööstuspoliitika olemasolu näol.