Indrek Saar | Põhjamaisest valitsemiskultuurist, Kaja Kallasest ja ühest kirjutamata jäänud kirjast

Kujutlegem, et homme ilmuks mõnes üleriigilises ajalehes Soome peaminister Sanna Marini pöördumine peaminister Kaja Kallase poole, kus Marin heidab Kallasele ette Eesti kõrgeid nakatumisnäitajaid ja kasinaid vaktsineerimisnumbreid, kirjutab Sotsiaaldemokraatliku Erakonna esimees Indrek Saar Õhtulehes.

Kaheldamatult selline avalik kiri ärritaks ja solvaks paljusid. Kuskohast küll võtab teise riigi valitsusjuht õiguse Eestile epistlit lugeda, meie valitsust noomida ja juhtnööre jagada? Ei ole Soome peaministri asi õpetada, kuidas Eesti riiki juhtima peab. Need oleksid taolises olukorras üsna ootuspärased reaktsioonid.
Aga just sarnase tükiga sai 11. juunil hakkama Kaja Kallas, kui ta ilmutas ajalehes Helsingin Sanomat kirja Sanna Marinile ja juhtis teravas toonis tähelepanu sellele, et Soome riik seab piiranguid Soomes töötavatele eestlastele.

Eesti polnud küll erand. Eestist palju otsustavamalt epideemiaga võidelnud Soome piiras töörännet ka teiste riikide kodanikele. Ikka selleks, et oma kodanikke kaitsta ja viirusest jagu saada. Ja tunnistagem, et Soome koroonanäitajad on olnud väga pikalt naaberriikidest heas mõttes ees. Kallase pöördumine ei hiilanud diplomaatilisusega, pigem ninakusega. „Veoautosid ei saa laadida lennukisse,“ osutas Kallas pisut varem kehtima hakanud Soome reeglile, mis lubas töörännet siis, kui riiki saabutakse lennukiga. Tähelepanuväärselt jõudis see kiri avalikkuse ette vaid paar päeva enne seda, kui Soomes toimusid kohalikud valimised.

Kallase infooperatsioon lõi Soomes laineid. Oli neid, kes viitasid isegi Eesti-Soome suhete kriisile, oli juttu sellest, et tegu on sekkumisega Soome valimistesse,  juhtiva opositsioonierakonna esimees ruttas loomulikult Kallast tänama. Intervjuu andis ka Sanna Marin, kes jäi reserveerituks ja soovitas oma kolleegi sõnu võtta mitte nii traagiliselt kui need paistvad. Kindlasti oli Marinil õigus, kui ta pakkus, et Eesti peaministri sõnum oli paljuski sisepoliitiline, suunatud Eesti publikule. Kriisi see kiri kahe riigi suhetesse ei toonud, aga kahtlemata ei olnud Kaja Kallasest ilus minna sel moel moraali lugema. Tööränne vaktsineeritud ja koroonatesti teinud inimestele taastus õige pea ja Soome avanes suvel ka turistidele, kuid see ei sõltunud karvavõrdki Soome suurimas lehes avaldatud pöördumisest. Me teame hästi, et kriisis enam pihta saanud turismisektor kannatab eelkõige soomlaste puuduse all. Kallase kiri pole küll ühtegi Soome turisti Eestisse meelitanud.

Valitsuse 7. oktoobri pressikonverentsil tunnistasid nii Kallas kui tervise- ja tööminister Tanel Kiik, et vaktsineerituse taseme osas eristub Eesti selgelt Põhjamaadest.

„Vaatame tõele näkku. Vaktsineerimise numbrite mõttes oleme me paraku Ida-Euroopa grupis, kuigi tahaksime olla Põhjamaade grupis,“ lausus Kallas ja tõi välja, et rääkis viimasel Euroopa Liidu ülemkogul Taani, Belgia, Rootsi ja ka Soome peaministriga hoobadest, mis vaktsineerimistempot tõstavad. On tore, et peaministril on jätkuvalt Sanna Mariniga head kollegiaalsed suhted. Nõu küsimine on igati mõistlik, sest vaktsineerimise tõhustamine ja nii Eesti avatuna hoidmine oli ja on Eesti valitsuse üks kesksemaid ülesandeid.

Vaatame siis tõele näkku. 13. oktoobri seisuga oli viimase kahe nädala jooksul 100000 inimese kohta koroonasse nakatunuid Eestis 930 ja Soomes 133. Eestis oli 18-aastaste ja vanemate hulgas 67 protsenti neid, kes olid saanud vähemalt ühe kaitsesüsti. Soomes oli see näitaja 87 protsenti. Kõige haavatavamate ehk üle 80-aastaste seas vastavad näitajad 67 ja 95 protsenti.

Selle asemel, et juunis põhjanaabrite peaministrit kaks päeva enne valimisi avalikult kritiseerida, oleks Kaja Kallas võinud samal ajal soomlastelt hoopis nõu küsida, kuidas inimesi veenda, et nad end vabatahtlikult vaktsineeriksid. Siis jäänuks ehk praegune hirmutamistaktikaga ämbrite kolistamine ära. Ei ole meie vennasrahvas meist nii erinev midagi, küll aga on kahetsusväärselt väga erinevad valitsuste kombed ja tulemused.

Indrek Saar | Põhjamaisest valitsemiskultuurist, Kaja Kallasest ja ühest kirjutamata jäänud kirjast