Meie haridusmaastikul on juba mitu head aastat rahutu, vahel ka lausa tormine. Haridus- ja teadusministeeriumil on käsil erinevad reformid, millest osa on kindlasti vajalikud, aga osa küsitavad või on neid siis liialt toorelt ja rapsides ellu viidud. Teist kevadet järjest on laste ja lastevanemate, samuti koolijuhtide ja õpetajate seas tekitanud üksjagu meelehärmi ja segadust põhikooli lõpetamist ja eksameid puudutavad ümberkorraldused.
Pingete allikaks on rohkem kui kuu varasemaks – tänavu aprilli lõppu ja mai algusesse – toodud lõpueksamid ning järeleksamite senisel kujul ärajätmine. Haridusminister Kristiina Kallas on neid muudatusi kiivalt kaitsnud. Tõsiasi on see, et uus kord muutis paljude põhikooli lõpetajate jaoks stressirohke eksamiperioodi veelgi närvilisemaks. Kuna lõpueksamid tuli sooritada rohkem kui kuu aega enne õppeaasta lõppu, siis olid lapsed nii suurema koormuse kui ka ajasurve all.
Eesti Haridustöötajate Liidu juht Margit Timakov on toonud näiteks välja, et eesti keele õppekava tuli 9. klassi lastel läbida 175 päeva asemel 141 päevaga ja matemaatika omandada 150 päevaga. Nii jäi ka kordamiseks ning konsultatsioonideks vähem aega. Noortes inimestes tekitab see ärevust, et kas ma ikka jõuan kõik olulise enne eksamipäeva läbi võtta. Soorituspinge on lastel ja nende vanematel niigi kõrge, kuna lõpueksamite tulemused mõjutavad olulisel määral seda, millises gümnaasiumis haridustee jätkub ja kas gümnaasiumisse üldse pääseb.
Muret ja hingevalu tõi ka ministeeriumi uus tingimus, et eksamit ei saa uuesti teha ega oma nõrka tulemust parandada. Päevad ei ole vennad ja nii mõnelgi noorel võis eksam aia taha minna mitte teadmiste nappuse, vaid ootamatu terviseprobleemi või närvipinge tõttu. Neid ei lohuta ministri sõnum ERRile jaanuari lõpus antud intervjuus: „Õpilased liiguvad oma lõpueksamite ja lõpuhinnetega järgmisele õppeastmele edasi.“ Samuti ei lohuta neid see, et põhikooli saab lõpetada ka siis, kui kohustuslikul lõpueksamil läbi kukutakse. Teadmine, et ma ei saa nurjunud eksami järel teist võimalust, võib tundlikumale natuurile tähendada traumaatilist kogemust.
Tunnen kaasa lastele, kes pidid ja peavad kõigi pingete ning aina muutuvate reeglitega toime tulema. Noortel on väga palju kaalul ja kõik 15- ja 16aastased ei pruugi pingele vastu pidada. Siinkohal ei saa kuidagi mööda vaadata meie laste vaimsest tervisest, mis on halvenenud. Väga paljud noored tunnevad ärevust ja depressiooni, aga õnneks otsivad ka varasemast enam abi.
Ma ei kahtle haridusministeeriumi heades kavatsustes. Muudatusi on põhjendatud asjaoluga, et nii on eksamitulemused enne järgmisele haridustasemele kandideerimist teada ja nendega saab gümnaasiumisse või kutseõppeasutusse vastuvõtmisel arvestada ning ühtlasi dubleerimist vältida. See ei päde küll Tartu puhul, kus gümnaasiumisse astumise sõel on eriti tihe ja koolid teevad eraldi katseid.
Oma osa konarlikult ellu viidaval reformil on ka seadusesätetel, mis tõstsid õppimiskohustuse ea 18. eluaastani ehk tõid kaasa kohustuse jätkata õpingutega ka pärast põhihariduse omandamist. Iseenesest on tegu väga tervitatava muudatusega – tänases maailmas ei ole üheksa aastat kooliharidust kaugeltki piisav, et saada elus hakkama.
See ei väära aga asjaolu, et reform tulnuks palju põhjalikumalt läbi mõelda ja arvestada enam selle erinevate mõjudega. Eksamid ei ole enamikele meist sulnis jalutuskäik kaunil suvepäeval. Eksamite tegemine eeldab ka lastelt tugevat pingutust ja enese kokku võtmist, aga kindlasti ei tohiks neile lisapingeid peale panna.
Loodetavasti õpib haridusministeerium juhtunust, kuulab enam õpetajate ja koolijuhtide tagasisidet ning suudab järgmisel aastal eksamid paremini korraldada. Meil lasub vastutus laste heaolu eest. Noori tuleb enam märgata, toetada ja aidata!