Sündimus lööb negatiivseid rekordeid. Tegelik olukord, prognoosivad demograafid, on aga see, et kümne tuhande lapse kandis aastakäigud jätkuvad meil veel oma kolmkümmend aastat ja tõenäoliselt hakkavad seejärel veelgi kahanema.
Omasoodu? Ega ikka kasva küll. On keegi, kes peab neid tahtma, nad ilmale kandma, neid armastama, nende eest hoolitsema, neid koolitama ja nende jaoks olemas olema ka siis, kui lapsed on kord suured.
Meie heitlikus maailmas on elumuutvaid otsuseid keeruline langetada. Selleks et noored inimesed mõistaksid, et Eestis on võimalik turvaliselt elada, lapsi kasvatada ja tulevikku kavandada, peab neil olema kindlustunne, et neid ei jäeta oma raskustega üksi. Sestap ei tohi riigi perepoliitika keskenduda ainult lapse sünnile, vanemad vajavad turvatunnet kogu lapse kasvamise aja. Veelgi varem – riik peab oma õla alla panema ka sellele, et noorpere saaks endale kodu soetada, mis on paljude jaoks pere loomise eeldusi, ent käib töötee alguses üle jõu.
Viimasel neljal aastal on meil olnud sündide järsk langus ja mullu sündis vaid 9240 last. See on must rekord, nii vähe lapsi ei ole Eesti Vabariigi loomisest peale veel kunagi sündinud. Põhjusi on mitmeid ja keerulisi ning nii mõnigi neist pika vinnaga. Ja ehkki valimised on lähenemas, oleks erakondadel üsna mõttetu hakata üksteist üle trumpama, lubades lastele-peredele pudrumägesid ja piimajõgesid. Päris nüri on aga seada parteipoliitika nurgakiviks saja aasta tagused pereväärtused. Säherdune õhkamispopulism ei tee tegelikkust teiseks.
Tegelik olukord, prognoosivad demograafid, on aga see, et kümne tuhande lapse kandis aastakäigud jätkuvad meil veel oma kolmkümmend aastat ja tõenäoliselt hakkavad seejärel veelgi kahanema. Ei havi käsul ega ühegi poliitiku tahtel saa seda muuta. Peapõhjus on selles, et taasiseseisvunud Eestis on sündinud ümmarguselt kolmandiku jagu väiksemad põlvkonnad kui paaril aastakümnel enne 1990. aastaid. Täisikka jõudvate põlvkondade suurus on meil samal tasemel nagu 18. sajandi lõpus.
Liiati näitavad küsitlused, et (võrreldes eelnevate põlvkondadega) noored soovivad ise vähem lapsi saada. Tõsi, sündimus on olnud meil väike, alla rahvastiku taastetaseme juba pikalt, alates 1920. aastatest. Ometi püsis läbi saja aasta, isegi suure sõja järel, eesti naise hinges unistus kolmest lapsest. Nüüd, paistab, on seegi virvatuli silmist lastud. Laps peres ei ole enam enesestmõistetav reegel, vaid igakülgsete olude kaalutletud otsus.
Ka kooselus lükatakse lapse saamist edasi. Naised saavad esimese lapse keskmiselt 29-aastaselt, mehed 31–32-aastaselt. Paarisuhted on hapramad – aga valdav osa lapsi kipub siiski sündima stabiilsetes liitudes. Kõik see vähendab sündimust veelgi.
Meid ei peaks lohutama seegi tõdemus, et (lääne)maailmas väheneb sündimus igal pool. Nii pannakse ühte patta Eesti, kus sündimus on olnud madal juba terve sajandi, ja hilise demograafilise arenguga riigid, kus hoolimata viimase aja sündimuskordaja langusest kasvab rahvaarv veel aastakümneid. Ja üleüldse, miljon ees või taga – ega see ühel suurriigil tükki küljest võta.
Eestis on sündimuskordaja 1,16. Kahtlen, kas titetegemise jutt, mida iga nurga peal kuuleb, paneb rohkem lapsi ilmale tooma. Pigem mõjub see kui punane rätik härjale: ise tean, mis teen.
Kui aga peres või sõpradel-sugulastel on laps(ed) rõõmsal moel (ja miks mitte ka riigi toel) kasvamas, võib hea kogemus tõuke anda loomusunnile, ilma milleta poleks inimsugu välja jõudnud tänasesse päeva.
Riigi perepoliitika peab olema oskuslikult suunatud ja pakkuma terviklikku tuge kogu noore inimese üleskasvatamise teekonna. Toon välja mõned valupunktid, mida sotsiaaldemokraatide arvates saab riik perede elus leevendada.
Et lastega (eriti üksikvanemaga) peredel on suurem oht sattuda vaesusriski kui lastetutel peredel, tuleks esimese ja teise lapse toetus tõsta 100 euroni kuus. Meie vähestegi laste võimalused erinevad nagu öö ja päev. Huviharidus, sport, vaimse tervise abi ja isegi tervislik toit sõltuvad üha enam sellest, kui palju pere teenib või kus ta elab. Senisest rohkem tuleb märgata-aidata erivajadustega laste peresid ning tõsta riikliku elatisabi 300 euroni kuus. Võla sissenõudmine oma kohust täitmata jätnud vanemalt peab muutuma tõhusamaks, olgu või automaatset palgaaresti rakendades. Laps ei tohi kannatada.
Esmapilgul päris pisikesed meetmed – kui alandada käibemaksu või kaotada see lastetoitudelt, piimasegudelt, mähkmetelt – võtavad vähemaks eriti vaesemate perede koormat. On need ju lastega seotud vältimatud kulud.
Mitmed uuringud näitavad, et lapse saamist takistab sageli oma kodu puudumine. Paljud noored pered suudaksid ju igakuist kodulaenu tasuda, kuid ei suuda koguda vajalikku omafinantseeringut. Linnades on eluaseme hinnad väga kõrged, maapaikades aga napib nüüdisaegseid eluasemeid. Miks mitte võimaldada neile kodulaenu, kasutades riiklikke tagatisi ja teise pensionisamba raha lisatagatisena?
Ja mitte mingil juhul ei tohi suurema pere laste arv olla takistuseks, kui pank teeb otsuse, kas anda kodulaenu või mitte. See on ju ühiskonna puhtakujuline sabotaaž. Samuti vajame juurde taskukohasemaid kortermaju.
Ajakohastamist vajab vanemahüvitiste süsteem. Tõsta tuleks hüvitise miinimummäära; kui perre sünnib järjest mitu last, tuleb vaadata, et inflatsioon ei vähendaks hüvitise väärtust. Isade ülekandmatu vanemapuhkuse osa tuleks pikendada. See toetab nii laste heaolu kui naiste positsiooni tööturul. Tööinspektsiooni roll peaks olema seegi, et tagada naise paindlik tööle naasmine emapuhkuselt, et see õigus ei jääks vaid vormiliseks sõnakõlksuks.
Ajast ja oludest lähtudes peaksime laiendama riiklikult rahastatud viljatusravi kättesaadavust, tõstma mõnel juhul ka vanusepiiri. Lapsevanemaks saamise tahe ja võimalus ei saa jääda vaid sissetuleku taha.
Jah, riigi rahandusega pole lood praegu kiita. Ent iga väikegi, kuid otstarbekas samm perede toetamiseks ei ole mitte vähem tähtis kui lahingumoon. Sest iga muutus sündimuses – olgu see 1,3 või 1,6 last naise kohta täna – võib aidata tagada «eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimise läbi aegade». Teisisõnu, kas eestlasi on sajandi lõpuks alles ligi miljon või ainult mõnisada tuhat.