Sel nädalal seisame taas valimiskastide ees. Enne kui pliiats teeb kriipsu või kursor kliki, tasub küsida: kas meie kohalik võim peegeldab päriselt Eesti ühiskonda?
Varjatud barjäärid ja nähtamatu töö
Eesti naistel on olnud valimisõigus 108 aastat. See on kõigest neli põlvkonda – mitte igavik, vaid õhkõrn ajalõik. Selle õiguse eest on makstud kõrget hinda. Seepärast ei tohiks seda kergekäeliselt maha pillata ega tühiseks pidada. Statistika näitab, et naised käivad usinamalt valimas, kuid seadused ja poliitika ei peegelda sageli nende huve. Mõnikord on need lausa naistevaenulikud.
Faktid on jäigad ja halastamatud: Eesti hoiab endiselt oma rüpes Euroopa suurimat palgalõhet, parlamendis on naisi vaid veerand, kohalikus poliitikas heal juhul kolmandik, kus juhtide hulgas veelgi vähem. Samal ajal hoiavad just naised oma õlgadel tasustamata töö koormat – laste kasvatamist, kodu hooldamist, lähedaste eakate eest hoolitsemist. Selle hooletöö väärtus ulatub ligi kolmandikuni SKP-st. Eakate naiste vaesusrisk on sellest hoolimata kõrge. Ja kuigi ideaalses maailmas võetakse poliitika kujundamisel arvesse mõlema soo kogemusi ja vajadusi, kohtame Eestis siiani naisi halvustavaid ja pisendavaid hoiakuid.
Poliitika ei piirdu nimekirja- või ametikohtade jagamisega. Selles mängivad olulist rolli nähtamatud barjäärid: kes tundub “sobiv juht”, kuidas meedia kujutab naisi, millistesse võrgustikesse naised pääsevad või sagedamini küll ei pääse. Naispoliitikuid esitletakse kas “superinimestena” või “tublide tüdrukutena”, mitte lihtsalt professionaalidena. Topeltstandardid on jäigad, anonüümsed kommentaarid naiste pihta halastamatud. Kuna takistused on peidetud, saab rääkida “loomulikust arengust” ja “meeste pärusmaast”, kuigi tegelikult on see süsteemne tõrge: meestel on poliitikasse sisenemiseks rohkem aega ja vähem varjatud koormaid.
Valimised kui lakmuspaber
Valimised ei ole pelgalt poliitikute tööintervjuu. Need on hetk, mil kodanik loob normi: milliseid väärtusi me tähtsaks peame, millist juhtimist ootame. Kui valija eeldab, et volikogudes on naisi ja mehi tasakaalus, sünnib see ka tegelikkuses. Kui aga lepime üheülbalisusega, jäämegi seda saama.
Rahvusvaheline surve kasvab: Eesti ratifitseeris ÜRO naiste õiguste konventsiooni lisaprotokolli, Euroopa Liidu direktiiv nõuab 2026. aastaks börsifirmade nõukogudes vähemalt 40% alaesindatud soost liikmeid. Sama põhimõtet võiks rakendada ka kohaliku poliitika tasandil. Kuid kodune poliitika liigub aeglaselt. 108 aastat valimisõigust ei tähenda veel, et demokraatia oleks sooliselt küps.
Mida valija saab teha?
Hääletamiseks ei pea olema ekspert, ent peab teadma mõnd lihtsat tõde. Esiteks: mehi valitakse niikuinii – poliitika on ajalooliselt maskuliinne. Ent see ei pea nii jääma.
Vaata nimekirju: kas seal on naisi? Kas nad on eesotsas või jäetud tagaridadesse? Kui suure osa nimekirjast nad moodustavad? See näitab, kuivõrd erakond tegelikult hoolib soolisest tasakaalust. Ära vali sinist ülikonda vaid seepärast, et tema reklaam on kõige suurem ja läikivam. Vali see kandidaat, kes suudab empaatiliselt samastuda sinu probleemidega.
Kui naised – aga ka nende isad, pojad, vennad ja kaaslased hääletaksid rohkem naiste poolt, oleks meil suurem tõenäosus, et Eestit juhivad ka edaspidi naine peaministrina või presidendina. See looks uue põlvkonna tüdrukutele eeskuju. Eeskujud kujundavad soove ja unistusi – miks mitte soovida oma tütardele tulevikku, kus võimalused on võrdsed?
Lõppsõna
Müüt, et naised pole valmis poliitikasse astuma või ühiskond pole valmis naisjuhtideks, on mugav vabandus. Tõde on vastupidine: naiste ligipääs on piiratud, kuigi sagedamini on naised kõrgemalt haritud ja juhipositsioonile sobivamadki kui mõni keskpärane mees.
2025. aasta sügisel ei hoia me käes mitte ainult paberitükki, vaid võtmeküsimust: kas Eesti sammub edasi demokraatiana, kus otsuseid kujundavad mitmekesised kogemused, või jääme vanadesse mustritesse kinni. Valimissedel ei ole pelk formaalsus. See on hääl võrdsema, kaasavama ja õiglasema tuleviku heaks.
Lugu ilmus 15.10.2025 Tartu Postimehes