Tunnustan rahandusminister Jürgen Ligit, kes räägib avatud kaartidega Reformierakonna plaanidest tuleva aasta riigikogu valimistel. Ausalt öeldes olin šokeeritud, kui lugesin Ligi seisukohta selle kohta, et tema hinnangul on lastetoetused aegunud ja need ei ole efektiivsed.
Jürgen Ligi sõnul võiks riik praeguses keerulises eelarveolukorras lõpetada toetuste maksmise jõukamatele peredele ning suunata raha mujale. Rikaste riikide ühenduse OECD soovitustele viidates on taas päevakorda tõusnud küsimus, kas universaalsed lastetoetused on õigustatud või mitte. Minu hinnangul on probleem hoopis vastupidine. Aegunud ei ole lastetoetused, vaid arusaam, et laste kasvatamine on üksnes perekonna eraasi ning riik võib demograafilise kriisi tingimustes kõrvalt vaadata, kuidas pered üha suurema koorma all vaevlevad.
Eesti seisab silmitsi sündimuse langusega. Lapsi sünnib vähem kui kunagi varem pärast taasiseseisvumist. Samal ajal kasvavad eluasemekulud, laste huvihariduse hinnad, toiduainete hinnad ja üldine elukallidus. Sellises olukorras rääkida sellest, et lastetoetused on aegunud, näitab eemaldumist tavaperekondade tegelikkusest. Omaette küsimus on ka see, et kust jookseb piir jõukate perede ja keskklassi vahel ja miks on Jürgen Ligi hinnangul kõrgepalgaliste lapsed vähemväärtuslikud kui ülejäänud lapsed?
Siinkohal tuletan meelde, et see ei ole esimene kord, kui Reformierakond läheb laste heaolu kallale. Eelmisel aastal kärbiti laste huvihariduse toetust kümnendiku võrra, mis pani omavalitsused rahaliselt veelgi keerulisemasse olukorda. Huviharidus peab olema kättesaadav, sest see toetab lapse arengut ja pakub võimalusi eneseteostuseks.
Ka jõukad inimesed kasvatavad maksumaksjaid
Ligi on varem öelnud, et lastetoetused ei muuda enamiku perede heaolu drastiliselt ning olulisemad on avalikud teenused. Tegelikult ei ole need kaks asja omavahel vastuolus. Riik peab investeerima nii haridusse, tervishoidu kui ka peretoetustesse. Küsimus ei ole valikus „kas lastele raha või avalikud teenused“, vaid selles, kas Eesti peab laste kasvatamist ühiskondlikult väärtuslikuks tegevuseks.
Kahe lapse emana saan kinnitada, et universaalsetel toetustel on oluline põhimõtteline väärtus. Need tunnistavad, et iga laps on ühiskonna jaoks oluline sõltumata sellest, kui palju tema vanemad teenivad. Kui hakata toetusi järjest rohkem sissetulekute järgi piirama, muutuvad need järk-järgult vaesusabiks. Selle tulemusel kaob laiem ühiskondlik kokkulepe, et laste kasvatamine on ühine vastutus.
Sageli kõlab argument, et miks peaks toetust saama ka jõukam pere. Vastus on lihtne: sest jõukad inimesed maksavad samuti makse ning kasvatavad samuti tulevasi maksumaksjaid. Universaalsed toetused vähendavad bürokraatiat, väldivad stigmatiseerimist ja loovad ühiskonnas õiglasema tunde. Kui riik hakkab iga toetuse puhul inimesi sissetuleku järgi kastidesse jagama, suureneb halduskoormus ning väheneb usaldus riigi vastu. Pealegi valitseb oht, et toetuste saaja sildistatakse automaatselt vaeseks.
Veelgi enam, laste kasvatamine ei ole kunagi ainult vaeste probleem. Isegi keskmise või üle keskmise sissetulekuga pered tunnetavad täna tugevat majanduslikku survet. Kahe või kolme lapse kasvatamine tähendab sageli kümnete tuhandete eurode suurust lisakulu aastate jooksul. Lastetoetus ei kata neid kulusid kaugeltki täielikult, kuid see on märgiline tunnustus, et riik mõistab perede panust. Kui midagi lastetoetuste osas muuta, siis seda, et iga lapse toetus oleks ühetaoline. Praegu on esimese ja teise lapse toetus 80 eurot kuus, kolmanda ja iga järgmise lapse eest 100 eurot kuus. Poliitiline debatt võiks käia selle üle, kas väärtustada igat last 100 euroga kuus.
Valitsus vaatab numbreid, kuid ei näe inimesi
Samas ei ole Jürgen Ligi väljaütlemises midagi ootamatut. Reformierakond on alati olnud Exceli tabeli usku ja pidanud majanduslikku efektiivsust olulisemaks kui sidusat ühiskonda. Ka tema hiljutised väljaütlemised elukalliduse ja maksude teemal on jätnud paljudele mulje, et valitsus vaatab numbreid, kuid ei näe inimesi. Kui pered kuulevad, et lastetoetused on aegunud, tekib õigustatud küsimus: milline on siis Eesti riigi sõnum laste saamise kohta?
Tegelikult vajab Eesti praegu vastupidist sõnumit. Riik peaks ütlema, et laste kasvatamine on väärtuslik, et pered ei ole oma muredega üksi ning et iga laps on investeering Eesti tulevikku. Demograafilist kriisi ei lahenda üksnes toetused, kuid ilma toetusteta ei lahenda seda ammugi.
Eesti vajab rohkem lapsi, tugevamaid perekondi ja suuremat kindlustunnet tuleviku suhtes. Lastetoetused ei ole selle eesmärgi takistus, vaid üks vajalik osa lahendusest. Kui midagi on aegunud, siis usk, et riigi eelarvet saab tasakaalustada laste arvelt.
Laps ei ole kuluartikkel. Laps on Eesti tulevik. Ja riik, mis seda enam ei mõista, riskib ühel päeval avastusega, et kokkuhoid on osutunud palju kallimaks kui toetused ise.