Arutelu Emajõe vabaujula uuendamise üle on jõudnud kahe võtmeteemani: ranna linnaloodusliku identiteedi säilitamine ja ligipääsetavuse parandamine. Teen oma ettepanekud selleks, et mõlemas teemas sünniksid lahendused koos kogukonnaga ning linnalooduse arvelt uue parkla rajamise asemel proovitaks lahendusi lähimatest olemasolevatest parklatest kohale jõudmiseks.
Emajõe vabaujula on minu lemmikrand Tartus. Käin seal enamasti jalgrattaga ja just seepärast hindan seda paika eriti: ehkki see on linnale lähedal, mõjub see nagu väike väljasõit loodusesse. Sopiline ja looduslik jõerannaala annab võimalust eralduda nii ajaviiteks kui piknikuks, mängida liivas või võrkpalliplatsil, liikuda edasi matkarajale. Samal ajal on see ka koht, kuhu inimesed tahavad jõuda väga erinevatel viisidel – jala, rattaga, lastega ühes kärude ja kottidega, tihti ka autoga. Seepärast on arutelu vabaujula uuendamisest viimastel aastatel ikka ja jälle jõudnud ühe sõnani – parkla.
Nüüd on linn leidnud võimaluse toetusraha kasutamiseks ja plaan vabaujulat uuendada on saanud uue hoo, avalik arutelu käib nii looduskesksuse kui parkla ümber. Minu arvates tasub see vaidlus pöörata lahenduskeskseks: kuidas teha rand kõigile ligipääsetavaks nii, et koha looduslähedus säiliks.
Vabaujula identiteet on selles, et see on looduslik rand ning eristub sellega nii vastaskalda linnaujula korrastatud olemusest kui Anne kanali rannaalast. Supilinlased ja linnalooduse eestkõnelejad on korduvalt rõhutanud, et vabaujula võiks jääda võimalikult looduslik, kus tehislikke elemente oleks minimaalselt. ERRi hiljutises kajastuses sõnastab selle mõtte TÜ loomaökoloogia professor ja supilinlane Tuul Sepp: selle paiga eriline väärtus on, et see on looduslik ruum linna lähedal ning üldises nägemuses võiks see looduses õues mängimise alaks jäädagi.
Rannaala ajakohastamine või korrastamine ei peaks tähendama, et ehitame sellest kunstliku pargi või atraktsioonide väljapaneku: lamamistoolide grupid, päevituskünkad, tehiskattega veemänguala. Nagu Pärtel Piirimäe oma artiklis viitas, ei peaks me kulutama pea miljonit eurot linna enda ja toetusraha, et «muuta olemasoleva ala viimased pärislooduse kübemed kunstlikuks «looduseks» ehk tegelikult artefaktiks».
Tõesti, iga uue elemendi ja muudatuse puhul tasub küsida: kas see toetab koha olemust või hakkab seda asendama? Tartus on targale linnale omaselt endalgi võtta asjatundjaid, kes aitaks kujundada laste mängu- ja avastusrõõmu toetava loodusliku ala, mille väärtust võib juba praegugi kogeda botaanikaaia mängualal.
Valikute tegemine ei peaks käima kohalike poliitikute või projekteerija soovist end näidata, vaid loodud ranna kasutajate vajadustest lähtuvalt. Osalesin 2024. aasta suvel projekti esmaversiooni tutvustusel ja mulle jäi tunne, et kuigi seinal oli efektse disainiga rand, ei oldud ühegi peamise kasutajagrupiga tegelikult suheldud. Supilinna selts rääkis vastuseta jäänud kirjadest, talisuplejad hämmeldusid veevooluga mittearvestava asukoha pärast, ökolooge ei veennud põhjendused loodusliku oja kaotamisest ja ratastoolis osaleja ei pidanud asfaltteed oma vajaduste jaoks vajalikuks. Kui küsisin, kas kasutajate soove on uuritud kasvõi rannas kohapeal, sain eitava vastuse – ja nii pole ime, kui lahendus ootustele ei vasta.
Hea uudis on see, et vana parkla korrastamise käigus plaanitakse kohe rannaala servas uuendada see osa, kus hetkel on parkla. Sinna tekib turvalisem liikumisruum kergliiklejatele ja liikumisraskustega inimestele, rajatakse müügikaubikute ala ning lisandub linnarataste parkla, mis seni lähikonnas puudub. See on ülimalt tervitatav, sest suurendab võimalusi tulla randa autota.
Kui uut parklat mitte rajada, on kuni 800 meetri jalutustee kaugusel vähemasti 500 parkimiskohta, neist laululava parklas 300. Samas mõistan nende muret, kellel on seegi vahemaa raske kõndida, olgu füüsiliste piirangute või väikeste laste tõttu. Aga eri võimekusega inimeste ligipääsu rannale saab lahendada ka ilma, et me rajaks parkla vahetult ranna juurde, võttes ruumi linnalooduselt.
Uuringud näitavad, et inimesed ei vali liikumisviisi ainult peatuse või parkla olemasolu põhjal, vaid selle järgi, kui turvaline ja mugav on viimane teelõik sihtpunkti. Just siin võiks Tartu teha targema sammu: mitte rajada parkla, vaid lahendada teekonna viimane lõik.
Kui auto jääb juba lauluväljaku või maaülikooli parklasse, peab randa jõudmine olema päriselt mugav nii lastega peredele, eakatele kui liikumisraskustega inimestele. Näiteks laenutatavate kärude või kastirataste, suveks kohandatud bussiliini või hooajalise lühitranspordi kujul – olgu see isejuhtiv buss parkla ja ranna vahel või lapsesõbralik väikerong, milline liigub Lõunakeskuse alal või Taevaskojas. Kindlasti on nutikaid ja praktilisi lahendusi teisigi, mis võimaldaksid takistusi ületada uue parklata.
Abilinnapea Priit Humal on öelnud, et vastakaid soove on palju ja kõik lõpuni rahule ei jää, aga eesmärk on lahendus, millega enamik linlasi rahul on. See eesmärk eeldab aga teadmist, mida linlased soovivad, nendega suhtlemist. Selleks, et otsus ei muutuks jälle leeride vastasseisuks, võiks linn oma varasematest kaasamiskäkkidest õppida ning teha alustuseks ühe lihtsa asja: panna ausalt lauale erinevad variandid ja sõnastada kriteeriumid valiku tegemiseks. Näiteks: ligipääs eri sihtrühmadele, ohutus, mõju elurikkusele ja suplusveele, rajamis- ja hoolduskulud, kasutajate rahulolu.
Valikute kaalumine ja uute leidmine tasub kavandada võimalikult avatult, mitte vaid ametnike ringis ja volikogu komisjonides. Koosloomelistele aruteludele tuleks juba varakult kaasata nii erinevate vajadustega sihtrühmi, Supilinna enda kogukonda kui linnalooduse ja mikromobiilsuse asjatundjaid.
Seejuures on oluline seada sihiks asjaosaliste kuulamine ja lahenduste loovus – eesmärgiks ei tohiks olla linnavalitsusepoolne teavitamine plaanidest, vaid nende ühine kujundamine. Kui lahenduse väljaarendamist hoolikalt planeerida, võimaldaks e-osaluse tööriistad kaasata ka neid, kes koosolekule ei jõua või ei saa tulla. See võib oluliselt parandada planeerimisprotsessi ulatust ja läbipaistvust ka teaduskirjanduse põhjal.
Ja mis kõige olulisem: enne püsiva parkla rajamist proovida vähemalt esimese suve toimida ilma selleta, rakendades katsena vähemalt üht viimase lõigu lahendust. Ajutised sekkumised on rahvusvaheliselt levinud viis testida lahendusi ja õppida kasutuskogemusest enne püsiehitust, et otsus ei sünniks mitte hirmude, vaid kogemuse pinnalt.
Kui katsetus toimib, pole suurt parklat vaja rajada ka tulevikus. Säästame nii linnaloodust ja suuname raha sinna, kus seda enam on vaja.
Emajõe vabaujula uuendamine on Tartu võimalus näidata, et ligipääsetavus ja linnaloodus ei ole vastanduvad valikud. Kui teeme ranna serva kergliiklejatele turvalisemaks ja lisame lõpuks linnarataste parkla, siis oleme juba õigel teel. Järgmine samm on lahendada ligipääs ka neile, kes rattaga ei tule – nii, et me ei kaota seda, mille pärast see rand on paljude lemmik.
Elsa Leiten: Ligipääsuks vabaujulale ei pea ohverdama linnaloodust