Jaanuaris lahvatas ootamatult poleemika seoses Tartu linna kavatsusega lõpetada EMO visiiditasu hüvitamine lastele ja noortele. Arutelud selle üle, mis sellise olukorrana viis, käisid nii sotsiaalmeedias kui leheveergudel. Enim viidati koalitsiooni nõrgale tööle uute liikmetega, sest oli ju sotsiaalkomisjon oma koosolekul seda otsust konsensuslikult toetanud.
Komisjoni liikmena saan protokollis kajastatu fakti küll kinnitada. Sellegipoolest tasub süveneda sellesse, millistes oludes selline otsus sündis, sest see kaasus avab hästi laiemat probleemi linnajuhtimises.
Mis juhtus jaanuaris komisjonis? Linnavalitsuse kavatsus oli muuta kehtetuks määrus, mis kajastas nii EMO visiiditasude hüvitamist lastele ja noortele kui ambulatoorse ravi raviarvete hüvitamist ravikindlustuseta tartlastele. Eelnõu juurde kuulub traditsiooniliselt õiend, mis peaks andma tausta ja põhjendused, see oli sedapuhku napp. EMO visiiditasu puudutav muudatus piirdus ühe põimlause sees oleva fraasiga: «… määruse §is 2 nimetatud 0–19-aastase isiku vältimatu abi visiiditasu hüvitamisest on otsustatud loobuda …» See oli kogu sisuline info.
Komisjonis selgitasid muudatust linnasekretär, sotsiaalvaldkonna abilinnapea Merle Kivest (Isamaa), kaks sotsiaalosakonna ametnikku. Esitlust ei olnud, selgeid arve ega mõjuhinnangut ei esitatud. Arutelus läks korduvalt segi, mis täpselt kaob ja mis tuleb asemele … või ei tule.
Ajasurves komisjonilt välja pressitud toetusele sai minu ettepanekul kaasa tingimus, et tehtud muudatuse ja selle mõju juurde tullakse tagasi poole aasta pärast. See, et nädal hiljem volikogus halvasti ette valmistatud muudatusele pidurit tõmmati, oli ootamatu ja tõi kergendustunde, kuid jättis õhku suurema küsimuse: kuidas selline olukord üldse tekkis?
Selle EMO-kobarkäki näitel tasub mõelda sellele, kuidas võinuks muudatuse ettevalmistus tegelikult välja näha. Nagu üks kohalik poliitik hiljuti retooriliselt küsis: «Aga kuidas siis veel peaks demokraatlikus organisatsioonis otsused sündima?», olles seisukohal, et valitud kogu spontaanne arutelu ning avalik hääletus peaks olema demokraatiaks piisav. Ei ole.
Demokraatia ei tähenda, et kõik otsustavad kõike. See tähendab eeskätt seda, et otsustamine on õiglane, läbipaistev ja arusaadav: on selge, kellel on mandaat otsustada, kellelt oodatakse vajalikku infot ning kuidas vastutus pärast otsust jaguneb. Kui need rollid on hägused, tekib kas otsustamatus või vaikne juhtimine, kus otsused sünnivad kitsas ringis ja põhjendused jõuavad teisteni tagantjärele. Olukorras, kus otsustajatele ei ole antud piisavat taustateavet, alternatiive pole võrreldud, mõjutatud osapooli pole sisuliselt kuulatud ning riskid ja kulud jäävad lahti kirjutamata, tekib paratamatult kahtlus kellegi jaoks juba ettevalmistatud tulemi läbisurumises.
Seetõttu on eelnõu seletuskirja mõjude selge lahtikirjutamine sisuliselt demokraatia praktiline kontrollmehhanism – see loob aluse arusaadavaks vaidluseks ning teeb nähtavaks, kas sotsiaalvaldkonna määrus parandab teenuse kättesaadavust ja õiglust või nihutab koormuse paratamatult neile, kellel on niigi vähem võimalusi.
Antud juhul piirdus põhjendus sisuliselt konstateeringuga, et hüvitamisest loobutakse. See ei ole mõjuanalüüs ega selgitus. Kui muudatus puudutab laste võimalust saada vältimatut abi või ravikindlustuseta inimestele esmatasandi arstiabi kättesaadavust, ei piisa lakoonilisest lausekatkest. Tuleb selgitada, kuidas teenuse kättesaadavus säilib, kui suur on rahaline maht, millised on muud võimalused ning keda otsus mõjutab.
Veebruaris tuli teema volikokku tagasi, seekord teravamalt ambulatoorse ravi hüvitamise küsimuses. See meede võimaldab ravikindlustuseta Tartu elanikel saada hüvitist esmatasandi arstiabi eest. Tegemist on ennetava meetmega: kui inimene pääseb õigel ajal perearsti või eriarsti juurde, ei pruugi tema tervisemure süveneda erakorraliseks juhtumiks.
Riiklik ravikindlustussüsteem ei arvesta alati tööturu reaalsusega. Projektipõhine töö, tööampsud, ebaregulaarsed tulud – see ei puuduta ainult loomeinimesi, vaid ka alustavaid ettevõtjaid, hooajatöölisi ja paljusid teisi. Inimene võib ehitada oma ettevõtet, elada ajutiselt säästudest ja panustada iga päev väärtuse loomisse, ent jääda samal ajal ravikindlustuseta. Kui selline inimene ei pääse varasele ravile, lükkub probleem edasi ja jõuab hiljem süsteemi tagasi kallimana.
Ettepanek suunata inimesed vajadusel sotsiaaltöötaja vastuvõtule muudab süsteemi kohmakamaks. See lisab bürokraatiat, koormab niigi ülekoormatud sotsiaaltöötajaid ning eeldab, et inimene defineerib end abivajajaks. Paljud ei tee seda – nad ei pea end hoolekande kliendiks, vaid näiteks ajutises üleminekufaasis olevaks tööturul osalejaks. Aga mis siis, kui just sel hetkel veab tervis alt?
Ka siin puudus sisuline mõjuanalüüs. Kui suur on teenuse kasutajate hulk? Milline on tegelik kulu? Millised on muud võimalikud lahendused? Milline on pikaajaline mõju tervishoiukuludele ja inimeste toimetulekule?
Andmeteta otsused sünnitavad usaldamatust. Teadusuuringud näitavad seevastu, et andmepõhine otsustamine toob kasu nii ettevõtluses kui avalikus sektoris. Ent siin on küsimus veelgi laiem: tegemist on inimeste tervise ja turvatundega. Volikogu otsused mõjutavad peresid, lapsi, alustavaid ettevõtjaid, töötajaid. Kui otsuse mõju ei ole lahti kirjutatud, ei saa me olla kindlad, keda ja kuidas see puudutab.
EMO juhtum oli märk sellest, et otsuste ettevalmistus ei vasta heale õigusloomele. Kui soovime vältida järgmisi kobarkäkke, tuleb nõuda selgemaid seletuskirju, läbipaistvamat mõjuanalüüsi ja sisulist arutelu enne, mitte pärast otsust. Demokraatia kvaliteet on mõõdetav selles, kui hästi me mõistame otsuste põhjuseid ja tagajärgi ning kas suudame neid ka avalikkusele selgitada.