Laupäeval sai selgeks, et Eesti Olümpiakomitee presidendiks kandideerivad Urmas Sõõrumaa, Erich Teigamägi ja Kersti Kaljulaid. Kõik kolm on kahtlemata väärikad ja juhtidena ennast erinevates eluvaldkondades tõestanud. Seega usun, et ükskõik, kes nimetatud kolmikust valituks osutub, siis spordivanker jätkab vähemalt sama hooga veeremist.
Aga kas praegune hoog meid rahuldab? Pigem mitte – spordiinimesed üldiselt on tulemusele orienteeritud maksimalistid ja kriitiline meel on neisse sisse kodeeritud. Olen seda meelt, et muutusi on vaja ning püüan riigikogu liikme ja spordisõbrana olukorda omast vaatevinklist analüüsida.
Kolmest kandidaadist hindan kõige tagasihoidlikumaks Eesti Kergejõustikuliidu presidendi ja Euroopa Kergejõustikuliidu nõukogu liikme Erich Teigamäe võimalusi. EOK asepresidendina on tema vastutanud tippspordi ja Team Estonia tegevuse eest ning kannab koos praeguse juhi Urmas Sõõrumaaga kaasvastutust selle eest, et Eesti koondis jäi Pariisi olümpial medalita.
Team Estonia liiga laialivalguv
Kuigi suvemängud pakkusid siinsele spordipublikule ohtralt emotsioone, julgen siiski hinnata sooritust hindega „mitterahuldav“. Spordis, eriti tiitlivõistlustel loeb medal ja see jäi meil võitmata. Kandideerimiseks kogus Teigamägi kõigest 17 toetusallkirja ja kuigi see number võib hääletuse käigus paisuda, näitab see nii mõndagi.
Veerandsada aastat Eesti spordisüsteemis tegev olnuna on Teigamägi heas mõttes spordist läbiimbunud, kuid kas tal on piisavalt tugev jõuõlg, et ellu viia enda peamisi lubadusi, milleks on suurte infrastruktuuriobjektide rajamine ja taasvõimaldada riigifirmadel sporti toetada? Ma kahtlen.
Viimased kaheksa aastat EOK-d juhtinud ettevõtja Urmas Sõõrumaa on tugevasti pingutanud ning usun siiralt, et ta on teinud kõik endast oleneva, kuid oma peamisi lubadusi ei ole ta suutnud täide viia. Rajamata on Eesti Spordi Maja, mis oleks koduks mitmetele alaliitudele ja looks mõnusa sünergia. Praegu tegutsetakse A.Le Coq Arena lähedal asuva büroohoone 7. korrusel, mis oma atraktiivsuse ja ligipääsetavusega jääb kaugele maha Pirita teel asunud majast.
Kirjutan kahe käega alla Sõõrumaa mõttele, et kooliprogrammis peab leiduma iga päev aeg, mil laps saab trenni teha. 2022. aastal läbi viidud uuringu kohaselt on esimese, neljanda ja seitsmenda klassi õpilastest 31% liigse kehakaaluga ning see trend paraku süveneb. Ka mina pean lapsevanemana igapäevast liikumist äärmiselt oluliseks, kuid paraku on Sõõrumaal läbimurre selles valdkonnas jäänud tegemata.
Ja ma ei ole 100 protsenti veendunud, et koolisport peaks olema valdkond, millega EOK peaks süvendatult tegelema. Koolipidaja on reeglina kohalik omavalitsus ja jätkem neile vabadus oma tegevust korraldada. Mis muidugi ei tähenda, et sportlikule eluviisile ei peaks tähelepanu juhtima.
Fookust tuleks siiski hoida tippspordil, sest kurb tõsiasi on see, et viimati jäi olümpiakoondis suvemängudel medalita 1996. aastal Atlantas. Team Estonia on küll positiivne algatus, kuid laialijagatava raha hulk on liiga väike ja see vähenegi jaguneb liiga suure seltskonna vahel ära. Valikukriteeriumid peaksid olema karmimad ehk toetust peaksid saama need, kellel tõepoolest on lootust rahvusvahelisel areenil tegusid teha.
President Kersti Kaljulaiu kandideerimine Eesti spordi katusorganisatsiooni juhiks mõjub kui sõõm värsket õhku. Aastatel 2016-2021 Eesti riigijuhina tegutsenud Kaljulaid paistis silma otsekohese ütlemisega, mis peaks spordiüldsusele sobima – 46 toetusallkirja räägivad ka iseenda eest.
Spordiajakirjanik ja treener Peep Pahv on öelnud, et tema ei toeta Kaljulaidi, kuna tal puudub tõsiseltvõetav sportlik taust. Leian, et see ei ole tugev argument, sest ka eraettevõtluses ei pea tippjuht olema konkreetse valdkonna asjatundja. Näiteks Eesti üks hinnatumaid naisjuhte Kai Realo on tegutsenud erinevates valdkondades ning olnud nii mootorikütuste müügiga tegeleva Circle K eesotsas, juhtides praegu jäätmeveoettevõtet Ragn-Sellsi. Hea juht värbab endast targemaid inimesi, keskendudes suurele pildile.
Riik näidaku erasektorile eeskuju
Eesti spordi suurimaks kitsaskohaks on rahapuudus. Miks muidu harjutavad paljud meie tipud (Kregor Zirk, Kristjan Ilves, Marten Liiv ning mitmed kergejõustiklased, jalgratturid jne) suure osa ajast välismaal. Pallimängualadel ei ole Eestis ühtegi rahvusvahelisel tasemel arvestatavat võistkonda ja seetõttu on paratamatu, et meie paremad pojad ja tütred on suunanud pilgu piiri taha.
Kaljulaiu visioon rakendada Norra andmepõhist noortespordi rahastamise mudelit ja panna erinevate alade treenerid koostööd tegema, on oma olemuselt õige, Eestis on vähe klubisid, kellel on igapäevategemiste kõrvalt mahti sellega kaasa tulla. Ka eesmärk jõuda Rahvusvahelise Olümpiakomitee täitevkomiteesse, on poliitiliselt huvitav väljakutse (president Kaljulaidi ametiajal valiti Eesti ÜRO julgeolekunõukogu ajutiseks liikmeks), kuid reaalsuses on selle teostumine vähetõenäoline ja see ei kuulu meie spordielu põletavamate probleemide hulka.
Rahapuudus on see, mis kummitab tippsportlasi, treenereid kui ka taristuinvesteeringuid – kõik kolm kandidaati on murega kursis. Kust raha leida? Eeskuju näitajaks peab olema riik ja alles siis, kui poliitilisel tasandil on vajalikud otsused langetatud (koalitsiooni esindajana pean ka ise peeglisse vaatama), saab küsida võimendust erasektorilt. Leian, et Kersti Kaljulaid saab varasematele kogemustele tuginedes kõige tõhusamalt olla abiks, et viia ellu poliitiline kursimuutus ja leida vajalik lisarahastus.