Kas põhiseadust kiireloomuliselt muutes on ikka kõigi ohtudega arvestatud?
Põhiseaduse assamblee liige Jüri Adams ütles põhiseaduskomisjoni istungil, et käsil oleva põhiseaduse muutmise puhul „on ebaselge, mis on see hüve, mida saavutatakse, ja mis on see pahe, mida ära hoitakse“.
See on tõepoolest ebaselge. Ka sel põhjusel, et eelnõu eesmärgid ja sõnastus ei ole omavahel kooskõlas. Eelnõu algatajad on korduvalt rõhutanud, et põhiseaduse muutmine on vajalik selleks, et meile vaenulike riikide kodanikud ei saaks osaleda riigivõimu teostamisel.
Samuti on kasutatud terminit „agressorriikide kodanikud“. Kas tõesti võib pidada Ukrainat, Šveitsi, Austraaliat ja Jaapanit meile vaenulikeks riikideks või agressorriikideks? Vaevalt, kuigi ka nende riikide kodanikelt, nagu veel umbes 150 riigi kodanikult, on kavas hääleõigus ära võtta.
Põhiseaduskomisjonis on korduvalt kinnitatud, et meie kohalikud omavalitsused tegelikult ei teosta riigivõimu. Kui 1938. aasta põhiseaduses oli väga selgelt kirjas, et kohalik omavalitsus teostab riigivõimu, siis kehtiv põhiseadus seda mingil juhul ei kinnita. Ka õiguskantsler Ülle Madise on öelnud: „Näidake põhiseaduses kasvõi üks punkt, kus on vastupidist väidetud.“
Hääleõiguse andmine kõikidele omavalitsuste püsielanikele oli väga selge ja põhjendatud põhiseaduse assamblee valik. Assamblee arutas hulga kohalike omavalitsuste autonoomia, õiguste, ülesannete ning omavalitsuse tasanditega seotud teemasid, kuid hääleõiguse küsimust mitte.
Sellise valiku eesmärk ei olnud tõugata mitme linna ja valla inimesi eemale kohaliku elu küsimuste üle otsustamisest. Ka õiguskantsler rõhutas põhiseaduskomisjoni istungil, et põhiseaduse assamblee soov oli, et Eesti kodanikkonda mittekuuluvad inimesed „ei koonduks ühiselt asukohamaa vastu“.
Olen veendunud, et kõigi alaliste elanike hääleõigus on Eesti sisemise rahu tagatis ja selle osa. Sisemise rahu argumenti on kasutatud ka põhiseaduskomisjoni diskussioonides, kuid keegi ei ole esile toonud, kuidas hääleõiguse äravõtmine seda sisemist rahu jätkuvalt tagab. Ma ei ole veendunud, et see saab tagatud, kui paljudelt inimestelt nende põhiõigused ära võetakse. Pigem vastupidi.
Kõik need teemad on kerkinud esile eeskätt selle tõttu, et eelnõus pole mingit analüüsi, mis puudutaks Eesti julgeoleku või julgeolekuohu puudumise tagamist ning mõju meie ühiskonna sisemisele ja välisele rahule. Kuna mõjuanalüüsi ei ole, siis on väga raske uskuda nende muudatuste põhjendustesse ja vajadusse.
Ja kuidas mõjutab põhiseaduse muutmine valijaskonda, kohalikku demokraatiat ja autonoomiat? Mina tulen Kohtla-Järvelt, kus praeguse eelnõu vastu võtmise korral jääks 25 protsenti valijatest hääleõigusest ilma. Sillamäe linnas on olukord veel keerulisem. Kui see eelnõu läbi läheb, siis jääb hääleõiguseta 42 protsenti valijatest. Narvas on vastav protsent 36.
Selline elektoraadi korrigeerimine, nagu väljendas ennast üks kolleeg ühes telesaates, jätab osas omavalitsustes arvestatava hulga valijatest hääleõiguseta.
Raske on ette näha, mis tegelikult toimuma hakkab
Mina, kes ma suhtlen iga päev inimestega, keda see muudatus puudutab, ennustan, et juhtubki see, mille eest põhiseaduse assamblee on hoiatanud – nad koonduvad asukohamaa vastu. Mitte rahutustel osaledes, vaid vaimsel tasandil.
Tuleb tõsiselt kaaluda, kas põhiõiguste selline piiramine on proportsionaalne ja asjakohane. Eksperdid osutasid põhiseaduskomisjoni istungil, et pole analüüsitud ka seda, kas põhiseaduse muudatused iseenesest ei lähe vastuollu põhiseaduse aluspõhimõtetega.
Mitu uuringut toob samas selgelt esile, et kodakondsuse ning lojaalsuse, kaitsetahte ja lõimumise vahel puudub korrelatsioon.
Kelleltki hääleõiguse äravõtmine ei tähenda, et murtakse maha lõimumisvaldkonna väljakutsed, mis meil endiselt on. Riigireetmise eest on meil inimesi süüdi mõistetud ja osa inimesi veel ootab kohtuotsuseid, kuid tegu on Eesti, mitte Venemaa kodanikega. Kõik Venemaa kodanikud, kes on ebalojaalsed või ohuks meie riigile, on ammu Eestist välja saadetud ja kui vaja, siis saadetakse ka edaspidi.
Põhiseaduse asjatundja Jüri Raidla on leidnud, et riigiõiguslikult ei ole kiireloomuline põhiseaduse muutmise viis ilus. Ta viitas vastavatele Veneetsia komisjoni soovitustele. Väljaspool Eestit ei paistaks selline põhiseaduse muutmine ilus.
Vett ei pea argumentatsioon, et teistes Euroopa riikides ei ole kolmandate riikide kodanikel hääleõigust. 27 riigist 16-s on kolmandate riikide kodanikel hääleõigus. Lisaks on Euroopa Liidus 11 riiki, kus on ka määratlemata kodakondsusega isikutel hääleõigus.
Lõpetuseks tsiteerin president Alar Karist, kes ütles Eesti vabariigi 107. aastapäeva kõnes nii: „Oht on seegi, kui hakkame oma riigis õigusi piirama pelgalt põhjusel, et saavutada kindluse mulje. Iga piirangu puhul tuleb küsida, mida sellega ikkagi konkreetselt saavutatakse, ning nõuda kinnitust, et sellega üldse midagi saavutatakse. Mida pingelisem on maailm, seda enam vajame hoolikat järelemõtlemist ja vigade vältimist – eriti siis, kui kõne all on põhiseaduse muutmine. Peame silmas pidama, et kui vahetult enne valimisi muudetakse valimisreegleid, siis jätab see jälje valimiste usaldusväärsusele. Põhiõiguste piirangud, mida ei toeta veenvad argumendid, kahandavad rahvusvaheliselt meie staatust õigusriigina ja vähendavad nii ka meie julgeolekut.“