22. mai oli ajalooline päev. Just sel päeval alustas riigikogu suur saal debatti eelnõu üle, mis seaduseks saades võimaldab hakata päriselt rakendama kooseluseadust ning loob võimaluse sõlmida abielu kahe inimese vahel sõltumata nende soost.

Pärast esimest lugemist tuleb selle eelnõuga edasi liikuda: koguda muudatusettepanekuid, kaasata huvirühmasid, arutada ja lõpuks vastu võtta. Ma tõesti loodan, et riigikogu praegune koosseis teeb need sammud, et Eestist saaks oluliselt võrdsem ja hoolivam riik. Riik, millest mina unistan. Riik, kus hoolitakse kõigist ja kus kõigil on õigus armastusele ja õnnele sõltumata nende soost, rahvusest, vanusest, seksuaalsest sättumusest, veendumustest ja paljudest teistest tunnustest, mis meid üksteisest eristavad.

Tegu ei ole lihtsalt perekonnaseaduse, kooseluseaduse ja veel mitmekümne seaduse muutmise eelnõuga. Tegu on ka armastuse ja õnne võimaldamise eelnõuga. Armastust ja õnne ei saa keelata ega lubada, selle üle pole kellelgi võimu, kuid riik saab armastust ja õnne tunnustada ning toetada. Meil kõigil on õigus loota, et riik tunnustab meid sellisena nagu me oleme, jagamata meid kastidesse ja kleepimata meile silte. „Et kõik võiksid siin elada teadmises, et igaüks on Eesti jaoks ühtviisi väärtuslik. Ja et me seejärel saaksime kõik üheskoos, kedagi kõrvale jätmata, asuda lahendama järgmisi meie ees seisvaid ülesandeid.“ See on tsitaat 600 Eesti ühiskonnategelase esmaspäevasest kirjast riigikogu liikmetele. Selle pöördumisega saab ainult nõustuda ja tänada kõiki neid, kes julgevad avalikult toetada tuhandete inimeste õigust saada riigi poolt perekonnana tunnustatud.

See ajalooline eelnõu rebib meid lõplikult endiste nõukogude liidu vabariikide pesast välja ning võimaldab meil olla eeskujuks ja teerajajaks riikidele, kes soovivad olla päriselt euroopalikud riigid. See eelnõu annab täiskasvanutele õiguse abielluda sõltumata nende soost. Lisaks saavad samast soost abikaasad ühise lapsendamise õiguse, oluliselt täpsustub kooselu registreerimise protseduur, muutub lihtsaks üleminek kooselult abielule ja abikaasade õigused laienevad kooselu registreeritud partneritele. See teeb kõik perekonnad päriselt võrdseks ja täisväärtuslikuks koos kõigi õiguste ja kohustustega. Just kohustuste poolt tasub rõhutada, sest neist räägitakse kahjuks vähem.

Ma usun, et me kõik soovime oma ellu armastust. Armastada ja olla armastatud on oluline osa meie elust, see mõjutab meie vaimset tervist ja sellest lähtuvalt ka meie elus hakkamasaamist. Enamik meist mäletab oma esimest armastust ja kui mitte esimest, siis teist või kolmandat, aga kindlasti seda ainsat ja õiget. Loodetavasti ka seda tunnet, kuidas tahaks kogu maailmale kuulutada, kui õnnelikud ollakse. Ja milline õnn, kui tunne on vastastikune ja armastatud inimesega saab veeta kogu oma elu. Milline rõõm, kui kõik teised ümberringi – vanemad, sõbrad, kolleegid ja kogu maailm koos nendega – saab osa sellest armastusest, elab kaasa ja toetab. Usun, et need, kes on ametlikus abielus, mäletavad seda õnnelikku hetke, kui oma armastusest anti oma kooselu registreerides ka riigile teada.

Riigikogu kätes on võimaldada neidsamu õnnelikke hetki kõigile Eesti inimestele, teha rohkem inimesi õnnelikuks, et nad sooviksid siin elada, panustaksid Eesti arengusse, et nad ei otsiks võimalusi olla õnnelikud teistes riikides. Me ei tohi ühtegi Eesti inimest kaotada.

Tunnistan, et olen väga emotsionaalne, kuna käes on ajaloolised hetked, kus pärast aastakümneid kestnud diskussiooni on võimalik liikuda õnnelikuma Eesti suunas. Eesti suunas, kus kõigi armastus on võrdne. Eesti suunas, kus iga perekond on võrdne ja väärtuslik. Armastuse ees on kõik võrdsed, õnne ees on kõik võrdsed!