Riigikogu esimese poolaasta plaanidest rääkides on üks märksõna vigade parandus ehk kõik see, mis oleks pidanud juba kümme aastat tagasi lahenduse saama. Mittetegemise mõrusid vilju lõikame nii täna kui ka tulevikus. Aga parem hilja kui mitte kunagi.
Aasta tagasi menetlusse võetud, kuid siis toppama jäänud konkurentsiseaduse muutmise eelnõuga on kavas võtta Eesti õigusesse üle Euroopa Liidu direktiiv, mille eesmärk on luua terves liidus toimiv konkurentsijärelevalve. Selle tugevdamine aitab luua ja säilitada vaba turgu, mis soodustab uuendusi ja muudab meie ettevõtted välisturgudel konkurentsivõimelisemaks. Kõik see tagab tarbijatele õiglasema hinna, kvaliteetsema ja laiema kaubavaliku.
Tasub lugeda, mida selle eelnõu kohta on juba 2023. aasta juunis öelnud ERRile konkurentsiameti peadirektor Evelin Pärn-Lee. «Kui me ei taha, et tarbijahinnad oleksid ebamõistlikult kõrged, ja kui me tahame, et meil oleksid avatud turud ja toimiv konkurents, on vaja konkurentsiametile anda ka vastavad tööriistad ja menetluslikud õigused,» märkis Pärn-Lee.
Tegelikult on pall Isamaa väravas, sest nemad on kaalukeel siin elavatelt agressorriikide kodanikelt valimisõiguse äravõtmisel. Koalitsiooni hääled selleks on olemas.
Suur töö seisab ees kliimakindla majanduse seaduse eelnõuga, mille nimegagi ei olda praeguses etapis rahul. Muust rääkimata. Tegu on olulise raamseadusega, mis peab seadma kasvuhoonegaaside heitkoguste eesmärgid, soodustama puhaste tehnoloogiate kasutuselevõttu ning ressursside suuremat väärindamist.
Energiatõhususe suurendamise ja taastuvate energiaallikate turule tulemise kaudu vähenevad nii kodumajapidamiste kui ka ettevõtete kulud. Lisaks tuleb luua eeldused uute tööstuste ja rahvusvaheliselt konkurentsivõimeliste majandusharude arenemiseks.
Nagu näha, on suutäis meeletu ja selle mälumisega on eelnõu koostanud kliimaministeerium selgelt hätta jäänud. Muidugi, ka ambitsioon on tohutu. Praegu ei sobi eelnõu veel kellelegi – rahulolematud on ettevõtjad ja looduskaitsjad, energiatootjad ja -tarbijad.
Minu ülesanne on jälgida, et selle tohuvabohu sees ei jääks meie kandi inimeste elulised huvid varju. Tähtsal kohal on siin põliselanike eriõigused. Olen kohtumistel kliimaministeeriumi esindajatega rõhutanud tasakaalu leidmise vajadust ja võimalike üleminekute sujuvust. Aeg näitab, kas sellest ka asja saab. Pingutada selle nimel igatahes tuleb.
Looduskaitseseaduse ja metsaseaduse muutmine on otseselt seotud kliimaseaduse eesmärkidega. Ka siin on kesksel kohal tasakaalu leidmine looduskeskkonna säilitamise ja loodusvara kasutamise vahel. Mind üllatas väga, et aastaid ei ole suudetud anda selget pilti metsa tagavarast. Olen veendunud, et Eesti majandusmetsades, just erametsades on toimunud märkimisväärne üleraie ja samas tempos jätkates tuleb õige pea osa puidutööstusest kokku pakkida. Sellest oleks äärmiselt kahju, kuna puidusektoris töötab palju meie piirkonna inimesi.
Eestis raiutakse aastas umbes 10–12 miljonit tihumeetrit puitu. Mets jaguneb riigi ja eraomanike vahel umbes pooleks. Kummalgi on seda ligi miljon hektarit. Riigimetsa kvaliteet on märksa kõrgem ja saadava puidu hulk suurem, kuid ka sealt on viimastel aastatel olnud maksimaalselt võimalik raiuda umbes 3,8 miljonit tihumeetrit. 2026. aastal langeb see 3,3 miljonile tihumeetrile. Erametsast on samas kannatanud raiuda kaks-kolm korda rohkem.
See ei ole jätkusuutlik ja raiemahud langevad lähiaastatel ka ilma «kurjade» looduskaitsjateta. Kuigi raiemahtude reguleerimisest on pikalt räägitud, terviklikult seda tehtud ei ole.
Juba aastaid peksavad meid kõige valusamini tegemata otsused ja investeeringud energeetikas ning sellel on märkimisväärne mõju majandusele ja inimeste toimetulekule. Lõpuks on masin küll liikvele läinud, kuigi kriuksudes. Kui me ei otsusta lahkuda ühiselt elektriturult, siis nostalgitsemine põlevkivienergia ümber ei aita. Olen seda meelt, et põlevkivil baseeruv elektritootmine on üleminekuks hea. Ühtlasi on see reserv kriitilisteks olukordadeks, kuid pikemas perspektiivis ei ehita sellele jätkusuutlikku majandust.
Seetõttu näevadki elektrituruseaduse muudatused ette võimaluse hoida põlevkivijaamu reservis ja neid doteerida, sest omatulu ei ole piisav, kuna need jaamad pääsevad üha vähem turule elektrit tootma ja raha teenima. Märksõnad on saartalitluse tagamine (riigisisene iseseisev toimetulek elektriga varustamisel, kui ühendused puuduvad), elektrisalvestuse topeltmaksustamise kaotamine, elektrivõrgu arendamine ja tugevdamine. Samuti on soov muuta liitumistasud õiglasemaks.
Seadusloome kõrval on riigikogu liikmete ülesanne hoida pilk peal poliitikasuundumustel ja teha lobitööd ministeeriumites ning teistes poliitikat kujundavates asutustes. Minu teravdatud tähelepanu all on kodudega seonduv ehk EISi (varasem KredEx) toetusmeetmed ja laenutingimused kodu rajamisel väljaspool suuri keskusi.
Ees ootab ka debatt selle üle, kuidas ja millises mahus asub riik suunama regionaalseid ettevõtlusinvesteeringuid kaugematesse piirkondadesse. Seisan selle eest, et sarnaselt Ida-Virumaaga saaks Kagu-Eesti eristaatuse ja selged eesmärgid ning vahendid oma majandusliku olukorra parandamiseks.
Veel jälgin omavalitsuste käekäiku ja seda, et arenguplaanides ning seadusloomes ei oleks unustatud regionaalset mõõdet. Näiteks tuleb võro ja seto keelele saada regionaalkeele staatus. Nii saavad inimesed rahvaloendusel teada anda, mis on nende emakeel. Minul näiteks on see võro kiil.
Soovin ka veenda koalitsioonipartnereid, et automaksu seadus tuleb uuesti lahti võtta ja parandada mõned ebaõiglust loovad kohad. Vaja on regionaalset leevendust, kui maapiirkondadest tööle, kooli, lasteaeda ja kauplusesse liikumiseks pole muud alternatiivi.
Lisaks on teatud sõidukid, eelkõige väikebussid, mis pole kuskilt otsast luksuslikud, liialt kõrgelt maksustatud, kuid hädavajalikud suurema hulga inimeste sõidutamiseks. See lööb päris valusalt suuri peresid ja sotsiaalvallas kasutatavaid sõidukeid. Väikebuss on ka keskkonnale parem, kui jagada sinna mahtuvad inimesed kahe või kolme auto peale.
Olen jätkuvalt hingega Kagu-Eesti eest väljas ja tegemisi jätkub.